Lõpetuseks (algus on allpool:)

68 päeva / 15 000 km / 11 riiki

Kokkuvõttes oli tehniliselt lihtne olla kusagil mujal - tööd sai teha, majutusasutused pigem tühjad, hinnad all ja külastajad teretulnud. Maski kandmine, desovahendite kasutamine ja komandanditund sai kiiresti selgeks ega seganud tegelikult kuigivõrd.

Minu suurimaks eesmärgiks oli Portugali ja Algarve rannikut rohkem tundma õppida, mis õnnestus üle ootuste. Jussil oli tuul surfamiseks hea kuid ookeani vesi külmavõitu, see-eest jõudis 8 raamatut läbi lugeda.

Ei julge kedagi keerulistel aegadel just rännuteedele kehutada aga meie kogemus näitas, et autoga liikumine oli igal pool võimalik ja isegi lihtne, transiit on alati lubatud. Riikidesse sisenemiseks tuli aegajalt täita elektroonilisi vorme, suureks abiks www.reisitargalt.ee. Me ei käinud linnades, kaubanduskeskustes, muuseumides, kontserditel ega restoranides küll aga saime vaadelda loodust, ronida mägedes, ratastega sõita ja ookeani õhku nuusutada. Kontaktid kohalikega minimaalsed.

Oleme tänulikud kõigile ja eriti lastele, kes meid päeva lõpuks kodus jõulutulede valguses kannatlikult ootasid.

Lisan video meie lõbusast kaaslasest, tänu kellele venis kodutee 2 päeva pikemaks ja saime tuttavaks absoluutselt kõikide võimalike elektriautode laadimisega seotud jamadega, eriti Poolas, Leedus ja Lätis.

Kodu paistab 10.dets

Prantsusmaa ranniku servas viivad ilusad teed mööda Nizzast ja Cannes’t. Keerame seljasirutuseks sisse pisikesse linnriiki Monakosse, kuhu varem polegi sattunud. Maksuvaba paradiis asub mägede vahel maalilise lahe kaldal, õhtupäike viskab värve kõrghoonetele ja mägedele, avatud on liuväli ja jõulukarussell.

Monako on maailma kõige tihedama asustusega riik – ühel ruutkilomeetril elab ca 18 000 inimest (sama palju kui Viljandis). Riigi pindala ongi 2 km2 ja ülimalt virtuooslikult on siia mahutatud kasiinod, ooperimaja, hotellid, kuulus tenniseklubi ja eraldi linnaosas Monte Carlos (600 m2) on isegi vormel 1 linna-ringrada. Iga kolmas riigis elav inimene on miljonär ja maailma uhkeim autopark ja edevaim jahtide valik on ka kiirel läbikäigul tuvastatav. Teeme ringi sadamas, pilku köidab hiiglaslik purjekas Falcon. 88 m kõrguste veidrate mastidega kaunitar on üks maailma tuntumaid ja ka tunnustatumaid luksus-purjejahte ja seda saab ka rentida. Tüürimees pidi muide olema Pärnu poiss. Meie teda ei tunne aga küll on meil üks teine sõber sarnase ameti peal. Eesti meremehed pidid olema vägagi hinnatud kaader luksusjahtide meeskondades.

Ööbime Sanremos ja hommikul sõidame üle lumiste Alpide Insbrucki. Et pikal läbi Euroopa kihutamisel mingi parem mõte oleks, otsustab Juss teoks teha unistuse aastast 2013 – electric car. Nii väljume Austriast kahese ekipaazhiga. Mina olen tavaliselt autoreisil kaardilugeja ja kiirteel roolimine tundub algul keeruline. Sõidan siis ees turvaliselt tunduva kiirusega, hõbedane kassike kannul nurrumas. Iga 300-400 km tagant tuleb talle särtsu juurde anda,  aga tänu kiirlaadijatele kulub selleks tanklates 20 min, mis ongi paras aeg selga sirutada.

Poole päevaga saab rekkade, sissesõitude ja piiratud-piiramatute kiirusepiirangute vahel rallimine mullegi peaaegu selgeks ja õhtuks oleme Warssawis, koduni on 11h 28min ja 928 km. Äkki homme siis…

Hispaaniast-Prantsusmaale 8.12

Teeme Hispaanias päikeserannikul veel nädalavahetusel viimase kliimapagulaste stopi – päike ei kõrveta aga valgust on palju ja sõpradega koos ülitore. Juss proovib padelit ja mina üle pika aja naispaari tennises.

Kui Portugalis oli maskide ja komandanditunniga natuke nii-naa-nii-naa siis Hispaanias ei maksa reegleid rikkuda. Kell 22 on kõik oma kodus, politsei peab valvet ja trahvib halastamatult. Esmaspäeva õhtul jõuame Valenciasse, 21.57 rallime hotelliparklasse ja jookseme uksest sisse. Hommikul kell 7 edasi Prantsusmaa suunas.

Sõbrad Eestist kirjutavad, et koju kiirustada pole mõtet – külm ja pime koroonahirmust tulvil aeg on tüütu. Meil on põhiliselt omaette olemine ja maskiga käimine kuidagi harjumuspäraseks muutunud ja seepärast isegi viirust nagu väga ei karda ja niikuinii on plaanis veel isolatsioonis olla. Küll aga tahaks lapsi näha, verivorsti ja hapukapsast süüa, musta leiba:)

Koduteele! 3.12

Täpselt 2 kuud tagasi lahkusime armsast Tartus ja homme hakkame kodu poole tagasi sõitma. Viiruse pilt on muutunud umbes nii, et tulime oktoobri alguses üsna muretust Eestist läbi “keeva Euroopa” rahulikku Portgali ja nüüd läheme järjest enam podisevast Portugalist läbi juba rahunema hakkava Euroopa Eesti suunas, kus ka keemistemperatuur tõuseb, eriti Tartus.

Hulkurielu on olnud töö mõttes hea, mina olen mitmed pikemat aega vindunud projektid käima saanud ja lõpetamata asjad ära teinud. Üldislelt on asjadel kombeks ka ise laheneda, nagu Imbi ütleb ja seegi on siin palju kinnitust leidnud. 2 korda olen selle aja jooksul tundud, et peaksin kodus olema, oma silmaga veenduma jne aga muus mõttes pole see keskkonnamuutus eriti suur. Ajavahe on väike, distantsilt saab mõelda paremini ja valge päev on siin tõesti oluliselt pikem ja ilm ka soojem.

Vaimustavast Portugali loodusest ja inimestest olen juba kirjutanud aga hea tunne kestab siiani – Atlandi ookean, kaljune rannik, pisikesed liivarannad, mäed, rattateed, golf, Lagose tenniseklubi ja muidugi meie kodu siin - kus elame kiriku taga, ärkame kuke kiremise peale ja õhtuti paitame oma kassikest. Soovitan kõigile Fazenda Viegas.

Sõidame tagasi läbi Hispaania, peatume korra Austrias ja loodame, et kõik sõbrakesed ja pered püsivad heas konditsioonis.

Kisub külmaks 28.nov

Nädal läks kui unenägu – alles Mari tuli siia ja täna ta siis juba ta lendas tagasi. 3 päeva tegi tööasju kaugkontorist (siinse aja järgi siis 7-15) aga teistel päevadel ja õhtupoolikutel jõudsime enamuse lemmikkohti – matkarajad ja meie ranna, mäed ja allikad üle vaadata.

Peale toidupoe pole ma viimase 2 kuu jooksul kaupusesse sattunud aga kuna Jussil oli pikem käik autohooldusesse, otsustasime Mariga samal ajal Portimao kaubanduskeskuse üle vaadata. Kõik ikka maskides, poodide ustel loetakse sisenejaid ja väljujaid, korraga siis võib sees olla 3-10 inimest sõltuvalt ruumi suurusest. Igal enesest lugupidaval brändil on oma logode ja lugudega maskid müügil, uudistooteks erinevate lõhnadega desovahendid – lavendel, puuvili jne.

Vilamouras olid sel nädalavahetusel Euroopa MV olümpia purjelaua RS:X sõidus. Jõudsime eemalt näha, kui Ingrid Puusta oli juba starti sõitmas aga kokkuvõttes siis 13.koht, mis on ju täitse hea.

Ookeani ääres on ikka hea käia – nagu mu sõber Külli ütles, “õushen” leevendab kõiki haiguseid ja lööb lõõrid mõnusalt puhtaks. Ega asjata pole ka talisuplemine niiväga populaarseks saanud – karastab ja ergutab. Iga päev näeme järjest enam FB-s sõpru +5 kraadisesse vette sukeldumas. Meil on siin külm bassein ja Juss arvas, et kui juba Papa Pirita jões supleb, siis peaksime ikka ise ka vähemalt siia basseini hüppama, äkki homme siis…

Ostsime endale suurest poest sussid – siin on kivipõrandad ja talvehooajal on need pigem jahedavõitu, oleks võinud seda kohe alguses teha... Lisaks on meile tekkinud punane mängu- ja singihimuline kassike, kes õhtul ennast diivanile sätib.

Ilmad kisuvad tegelikult vihmaseks ja öösiti on tihti äikest. Koroonauudised Euroopast on paremuse poole keeranud ja kojuigatsus käib järjest tihedamini kallal.

Kuigi meil on nüüd sussid ja kass, otsustasime järgmise nädala keskpaiku hakata tasapisi kodupoole sõitma.

Mõned uued mustrid 21.november

Suures plaanis pole palju muutunud – elame ikka samas kohas, kuhu tulime 3 nädalat tagasi üheks ööks ja just pikendasime veel 10-ks päevaks.

Algarve rannikul on igal teisel autol surfilaud katusel aga need on 90% lainelauad. Lainet siin jätkub igaks päevaks aga tuulega on keerulisem. Ükspäev plaanisime kodust 30 km eemale Sagrese maailmalõpu kaljudele ratastega sõitma minna aga parklast märkasime korraga lohesid vee kohal ja nüüd ongi leitud see õige lohekoht, kus ka teisi foilitajaid (foil on veealuse tiivaga laud) ja lohetajaid igapäevaselt käib. Juss ütles, et üks hollandlane on isegi temast osavam foili sõitja, aga mina seda ei usu - lihtsalt võimatu.

Oleme siin vaadanud erinevaid majutusvõimalusi tulevikuks – hipirandades on toredad bussikesed üle Euroopa – kostub kitarri- ja flöödimuusikat, koerad pikutavad päikese käes, rannas paistab telke, kõikvõimalikke kultusplatsikesi, tantsuteraapiat. Pesu kuivab, piibud tossavad ja homne päev ei kummita. Kitsaskohaks levi puudumine, pesta saab ka ainult ookeanis ja tegelikult vist ei viitsi  iga päev labidakesega põõsaste vahel vetsus käia. Neid randu on siin palju ja sellise elustiili harrastajaid ka igal sammul.

 Ühel päeval jõudsime uuest surfirannast kaljudele ja peale 1h väntamist avastasime mahajäetud supertoreda casa, mille võiksime ehitada oma elutööna superhotelliks nagu Vira Vira Tshiilis (vt ETV sari “Hämmastavad hotellid”). Probleemiks võib kujuneda need paar vajalikku miljonit aga unistama peab. Tegin juba esimesed plaanid ära ja salvestasin ka videosse.

Kodunt tulles oli meil väike plaan, et kui kusagile ankrusse jääme, siis meelitame lapsed külla. Kõige lähemal oli tudengitest Lotta tulek (Ryanairiga läbi Londoni 34 raha) kuid neil ei mindud koolis kaugõppele ja lootused kustusid. Aga imesid juhtub ja hoopis Mari otsustas kasutamata puhkepäevadeks meile külla tulla ja mõned päevad saab ta ka siin kodukontoris töötada. Oh seda rõõmu, kui eile Faro lennujaamas kohtusime! London-Faro lend oli rahvast täis aga muidu on lennujaamad rahvast tühjad, Stansteadi lennujaamas vilkus tabloodel 4 lendu, Faros siis üks, see saabuv. Elu läks kohe sisukamaks, nüüd ei saa enam nageleda ega õhtuti veiniga liialdada – ikkagi laps majas aga no õnnelikuks teeb küll:)

Algarves kehtib kuni 23.novembrini komandanditund, st kell 23-05 on väljas liikumine keelatud. Täna avastasime, et laup-pühap on liikumiskeeld juba kella 13-st,  inimesi tõesti näha pole aga politsei ka otseselt tänavatel ei valva. Plaanisime suurema koguse süüa osta aga komandanditunni ajaks on poed ka kinni ja seepärast praeme siis õhtuks kartuleid ja ootame hommikut. Muidu on ikka päike ja +20 kanti.

Nädalalõpp 14.nov

Eesti on valget aega praegu ca 6 tunni jagu aga siin tõuseb päike 7 ja loojub 18, kella kuuest on küll kohe kottpime. Täna pidi justkui sadama aga vihm tuli öösel ära ja pärastlõuna tundus jalutamiseks paslik. Lagose vanalinn on autodele suletud ja siiani oleme sealt paar korda ratastega läbi sõitnud aga mõtlesin, et vaatan veel korra põhjalikumalt seal ringi. Meilt vanalinna on ca 2 km, üldiselt on tänavad üsnagi inimtühjad aga laupäeva puhul oli rahvast ootamatult rohkesti – silma jäid hipid koerte ja kitarridega, portugali vanaprouad pinkidel, näpuotsaga turiste ning sportlikke kuldses eas põhja-Euroopla paarikesi, keda siin igapäevaselt näeme matkamas, jooksmas, ratastega sõitmas, golfi mängimas.

Lagose vanalinnas on paljud tänavad kaetud dekoratiivse mustrilise mosaiigiga (calçada) . Portugali mosaiikkivisillutis laotakse diagonaalis väikestest ebakorrapärastest lubjakivi või basaldi tükkidest. Mustrid on tavaliselt lihtsad, tuhtipeale lainelised, traditsiooniline on kontrastne must-valge kombinatsioon aga leidub ka punast ja pruuni. Selline sillutamise viis on levinud paljudes teistes portugalikeelsetes maades – uudsed põnevad kivivaibad said kiiresti ülipopulaarseks 19 saj Lissabonis ja levisid kümnete riikide väljakutele ja tänavatele. Kuulus ja tuntud on Brasiilia Copacabana (milline ilus nimi!) ranna laineline calçada.

Vanalinna servas olev muuseum-kindlus on suletud aga sealt edasi pääseb pisikesesse Batata randa, mis alguseks juba tuttavale koobaskäikudega kaljumassiivile. Tundub selline meeste rand olema – on kalamehi, 2 meest seisavad päikese käes ja joovad õlut, 2 meest võimlevad raevukalt (olude edastamiseks olin sunnitud filmima). Sporti tehakse üldse palju – tee ääres on üks britt oma autosuvila kinni pidanud ja tõstab selle kõrval sangpommi. Ise mängime ikka tennist ja harvem golfi. Iga päev plaanime korralikult venitama ja joogaharjutusi tegema hakata aga kuidagi ikka koju jõudes kisub hoopis veinitamiseks või joogiharjutuseks (apelsinimahla saame nüüd ajada siinse koduaia viljadest, mis on nii lahe).

Mõtleme, et jääme Portugali novembri lõpuni ja siis asume koduteele. Sõpradest on küll puudus ja võimalus üksteisele närvidele käia suureneb. Samas ega kodus olles ka nikuinii praegu väga kogunemisi ei korraldaks ja suhelda saab läbi neti samahästi. 11.11 oli meil pulmaastapäev, 20 aastat viitab teatud kompromisside oskustele:) Reeglina on ikka lõbus ja huvitav.

Homme on pühapäev ja mitu head asja tulemas - tuulekaart on soodne lohetamiseks, päikest lubab ka ja ees ootab nädala nael - virtuaalne õhtusöök lastega - ei teagi, mis selga panna või lauale tõsta.

Oma rand ja värsked viljad 11.nov

Eksiilis elades asenduvad sellised mõnusad seltskondlikud tegevused nagu naisteõhtud ja meestekad, peretalgud, õhtused jalutuskäigud sõpradega jne muude väikeste päevaste seiklustega. Kuni liikumiskeeldu pole, veedame ikka osa päevast väljas, kella 18-ni on valge ja ilmad jälle ilusad. Täna voltisime lõunast rattad autosse ja läksime kalurikülla Salemasse, kust eelmine kord autoga mööda rannikut edasi ei pääsenud. Mõne aja pärast rannakaljule tõustes selgus, et tegelikult oleks pidanud ka rattad maha jätma ja matkasaapad jalga panema. Elu on muidugi näidanud, et igasuguste koskede ja templite ja koobaste radadel saab väga edukalt ka plätatega käia ja nii mõtlesime, et kui see rada veel kitsamaks läheb, siis võime ju natuke ratast tassida ka, küll varsti jälle sõita saab. Sõiduks ei läinudki aga ratastega turnimist kroonis tunni pärast pärast suurepärane võit – leidsime oma ranna. Meie rand on 100 sammu lai, inimtühi, seal on lumivalge liiv ja suur auguga kivi, kust lained läbi loksuvad. Tõusu ajal on kaljused küljed läbipääsmatud aga vesi jätab alles kuiva liivariba lesimiseks. Rattad saab parkida üles kaljulnukile, all on väike koopake vihma puhuks, veel üks suurem kivi, mille taga saab nähtamatult päevitada jne. Luks värk, tulge külla! Levi meie rannas ei ole ja seepärast peab töökõnedeks turnima üles ja minema ca 200 m sisemaa poole. Juss just oligi helistama läinud ja mina juba kaks tundi lugenud kui korraga märkasin miraazhi – üksik paljas mees veepiiril… siis veel üks… siis paljas naine… Randa sisenemise rada oli mul üldiselt silma all aga need tegelased ilmusid justkui merest. Vesi on siin muide raudkülm ja sobib ainult talisuplejatele. Peagi saabus ülevalt ka Juss, kes oli juba märganud, et alanud mõõn avas läbipääsu meie rannakesse ka kõrvalrannast, mis vist siis ametlikult oligi nudistide rand. Kokkuvõttes on siis nii, et meie rannas võib vabalt igaüks olla nii nagu parasjagu pähe tuleb ja kõige mõnusam tundub.

Portugali puu-, juur- ja aedviljade letid on rikkalikud, enamus pakutavast kohalik kraam, mis näeb ka tõeliselt hea välja - tumerohelised brokolid, valmis avokaadod ja erinevatest sordtidest tomatid on minu lemmikud. Võtame iga kord poest mõne meile tundmatu vilja lihtsalt uudishimust. Uute maitsetena oleme mägedes puude otsast söönud maasikapuu vilju, siin oma kodus kasvab pitangasid – kirssmündi vilju, eile tassisime koju aafrika seemnekurgi kivano. Kõik on vitamiinipommid ja tegelikult ka väga maitsvad.

Vihmased päevad 8.nov

Kolmandat päeva viskab vihma aga tegelikult ei tohi unustada, milline kullahind on ikkagi vihmal sellistel laiuskraadidel. Kuidas muidu oleks ka selline looduse lopsakus siin võimalik. Tais olles rääkis üks Chiang Mai taksojuht, et neil on septembris vihmaperiood, kus Chiang Maisse saabub eriline seltskond - vihmaturistid araabia maadest - kes tulevadki kohale, et vihma käes jalutada ja naudivad kilgates taevasi vetevooge. Taksojuhil on kujunenud lausa püsikliendid, keda tuleb kindlatesse kohtadesse ligunema sõidutada. Filipiinidel jälle on kohalikel kombeks sõita Manilast puhkuse ajaks põhja üles mägedesse, sest seal on mõnusalt jahe.

 Juss lõhub surfates jalga ja peab natuke paranema ning see sunnib mind inspekteerima kohalikku tenniseklubi. Korra käisime sealt palle ostmas aga nii siis kui ka nüüd on pilt sama – tenniseväljakud on tühjad ja nende kõrvale tekkinud padeli väljakud mängijaid täis. Padelit mängitakse väiksemal põrkuvate klaasseinadega väljakul lapatsi-taoliste reketitega ja pehmema palliga. Servitakse alt ja lüüa tohib ka seina põrkest. Ilmselgelt on padel reketialade harrastajate seas uus lemmik – koormab vähem ja tehniliselt lihtsam, tänu väiksele platsile oluliselt sotsiaalsem. Esimesed padeli klubid tekkisid Hispaanias juba 70-ndatel aga täna on see kindlasti kõige kiiremini kasvav reketiala – väljakuid on ka Eestis, Helsinki kesklinnas trammitee ääres, rääkimata kogu Lõuna-Euroopast. Mind ikka veel ei kõneta aga paljud sõbrad on juba nakatunud ja karta on, et padel hiilib siiski ükspäev ka Tartusse kohale.

 Isadepäeva puhul teeme väljasõidu veel avastamata pisikestesse randadaesse, neid on iga ookeani suubuva jõe suudmes ja minuarust on nad väga ilusad ja romatilised – liivariba, üks tool, üks palm, üks surfar. Külade majadevahelised teed on kitsad, kaamerate andurid pinisevad koguaeg ja igale poole autoga ei saagi. Tuleme siis ratastega tagasi mõnipäev kui ei saja.

Oleme joogivett ostnud poest võimalikult suurtes nõudes ja siis oma joogipudelitesse villinud. Suured kanistrid on alles ja tundub eriti hea plaan täita nad kuulsa Montchique veega, millest juba varem kirjutasin aga mälu värskenduseks – see vesi on üks aluselisemaid maailmas – pH 9,5. Väidetavalt aitab aluseline vesi väljutada kehast happelisi jääkprodukte. Organism kipub happeliseks minema tänu suhkrule, rasvale, kohvile, alkoholile (kõik need ohud meil on) ja protsessile aitab kaasa stress, vähene liikumine, halb uni, suitsetamine (neid ohte meil ei ole).  Nüüd jääb üle vaid mägedesse sõita ja allikas üles otsida. Serpentiinidel jätkub keerutamist kõvasti ja tee lõpp on pilvedes aga allikani me jõuame. Lättel on veel üks seltskond nõudega kohal ja seepärast tuleb isegi oodata aga no esimesest lonksust on selge - nüüd pole enam miski endine ja meie kehad saavad täiesti uued tulemise…

Kirsiks tordil on õhtusöök lastega. Virtuaalne küll aga siiski kõik koos nagu ikka pühapäevaõhtuti. Aitäh, armsad!

Rannakülad ja Portimao 4.nov

Täpselt kuu aega asusime teele ja juba nädala oleme Lagoses paigal püsinud. Vaadates mujal maailmas ja ka kodus lakke kihutavaid koroonanumbreid tundub, et siin olles on konkreetselt meie võimalus haigestuda oluliselt väiksem – meil lihtsalt pole kontakte, kodus toimetades oleks neid kindlasti 10x rohkem. Päevake eksiilis näeb välja umbes nii – ärkame 8 ja mängime tunni tennist, kes võidab saab igasuguseid “tähtsaid” asju otsustada – kuhu minna ja mida süüa teha jne. Ma saan igas geimis 15pt ette aga üldiselt on tasavägine. Kell 10 sööme hommikust (Vikerraadio saatel), siis on tööaeg, järgneb ringikolamine ja õhtul teeme süüa (AK uudiste saatel). Kell on võrreldes Eestiga 2h taga ja uudised tulevad heal ajal.

Rannikul paistab Google satelliidi järgi palju ahvatlevaid lahesoppe ja matkaradu. Võtame rattad ja katsume võimalikult ookeani äärde hoida, vahepeal tuleb küll ratast tassida ja sattume inimtühjade hotellide ookeaniäärsetesse aedadesse. Umbes 6 korda laskume ookeani äärde ja siis jälle tõuseme lõõtsutades platoole tagasi. Ilus, väsitav ja veelkord ilus. Läbime mitmeid külakesi - Luz, Burgao, Salem. Ring tuleb 30km ja ma tegelikult ei olegi varem maastikurattaga niimoodi sõitnud, ohtlikult tore. Igas rannakeses on peotäis surfrareid, hipibussikesi (eriti ägeda disainiga on Indiecampersi rendikad), mõned koerad ja kalamehed.

Täna, st 4.11 on hommikust saadik käed-jalad-kõrvad tööd täis – ikkagi USA presidendivalimised. Minul on juhtumisi suurem kujundamistööde ports ees aga valimised on huvitavad mitmeski mõttes ja on mida vaadata-kuulata. Õhtupoole lähme ekskursioonile Portimaosse, mis on Algarve suuruselt teine linn, 50 000 elanikku. 13 aastat tagasi toimus Portimao Formula Windsurfin Grand Prix, kuhu ka eestlastel asja oli ja nüüd tuleb vaadata, kas tuttavaid kohti leidub. Liiga palju Juss ei mäleta aga Youtube võistluste video kaudu saame vähemalt ranna tuvastada, lisaks leima videost ka tema enda. Veel sattume kalasadamasse kus merelt tulnud kalamehed kajakatega võidu võrke lappavad. Silmad leiavad tänavatelt järjest rohkem üles ka azulejo-fassaade, üks kaunitar on “Tres Macacos” baar. Imearmas kant. Ei tea, mis küll ikkagi saab nendest apokalüptilistest tühjadest hotellidest ja puhkekompleksidest, mida siin on igal sammul kümneid ja kümneid…

Toidupoes jääb seekord silma huvitav masin – saab endale ise erinevatest pähklisegudest pläuste pressida, valikus on 3 võimalikku segu ja väja tuleb siis midagi pähklivõi taolist, nagu Eestis Natty tooted.

Lagos 1.nov

Portugalist mõeldes tundus just Lagos kõige õigem koht pikemaks peatumiseks – parajalt väike ja huvitav, siin on nii mõnusalt palju kitsaste tänavatega vanalinna, sh 15.sajandil tegutsenud Euroopa esimene orjaturg, kui ägedat rannajoont, jõgi ja laguun pealekauba. Tartlastele jõukohane.

Ringi rallida on muidugi tore aga kuu aega igal õhtul kusagile sisse kolida ja hommikul välja kolida muutub kurnavaks, meil majutust kunagi ette broneeritud ei ole ja suuri kohvreid ka pole aga siiski tahaks natuke paigal olla. Leiame ennast hämardudes Lagose äärelinnas kivimüüriga ümbritsetud krundi raudvärava tagant, mille Juss on broneerinud. Kindlusesse sissepääs ei osutu lihtsaks – värav on otsustavalt suletud. Telefonist kuuleme, et nad ei annagi majutust ainult üheks õhtuks ega näe ka meie broneeringut aga portugallased on ju viisakad ning lahked ja siiski võime WatsAppi saata oma ekraanipildid, mis tõendavad, et oleme ulualuse tellinud ja selle eest ka juba maksnud. 2h pärast värav avaneb ja leiame ennast omaette maailmast, kust me ei sooviks lähemal 10 päeval lahkuda. Neil on siin oma viljapuuaiad, peenramaad ja kasvuhooned, kanala ja isegi pisike kirik. Nähes meie tenniskotte, ütleb peremees Romario, et neil on tegelikult tenniseväljak ka ja rannavõrkpalliväljak ja jalgrattad pakkuda. Väljarenditavatest 12-st majakestest on täidetud vähesed ja osutume täitsa oodatud külalisteks. Ühest ööst saabki mitu järgmist.

Lagose vanalinn on tõesti armas, ökokohvikute menüüd ja Acai-baarid meenutavad lausa Ubudi. Traditsiooniliselt on Algarve majad kustutatud lubjaga valgeks võõbatud - peegeldab kiirgust ja hoiab maja jahedas. Portugali vaimulaadi kõige iseloomulikumaks väljenduseks arhitektuuris peetakse azulejo‘sid ehk nelinurkseid kaunistatud ja glasuuritud keraamilisi plaate. Neid kasutatakse nii sise- kui väliskujunduses ja tihtipeale on terve maja fassaad kaetud keraamiliste plaatidega, mis on eriti pilkupüüdev. Üks roheline azulejo-fassaad jääb vanalinnas pildile.

Kalaletis torkab silma värvikas jälk tegelane mureen, kes minuteada on mürgine lihasööja angerjas. Esimest korda näen, et seda ka toidu pähe pakutakse.

Portugalis on kehtestatud esimesed liikumispiirangud - kohalikud elanikud ei tohi maakonna piiridest lahkuda kuni 3.novembrini. Turistidele piirangud ei kehti.

Mäed ja Suur Laine 29.okt

Lõuna-Portugali ranniku mõnusa kliima tagatis on ca 1000 m kõrgune Sierra Monchique ahelik, mis asub 50 km rannikust. Teekond sinna viib läbi lumivalgete külakeste, talumajapidamiste ja eukalüptisalude. Tee ääres püüavad pilku korgitammed. Korki saab puu koorest, mida elusatelt puudelt kooritakse osaliselt 2-4 m kõrguseni. Umbes 9 aastaga kasvatab puu uue korgikihi, mida võib siis jälle lahti kangutada. Puud ise ennast koorimisest segada ei lase kasvavad vabalt kuni 200 aastat. Kooritud puutüvele kirjutatakse number, mis näitab viimase kooimise aastat, nt 4 tähendab 2014 ja uus koor on valmis 2023.

Monchique küla asub 450m kõrgusel ja lähem tipp Picota on 773m. Tundub, et peab vaatama minema. Juss on ka nõus ja nii jätame auto külaserva ja hakkame astuma. Retk kujuneb korralikuks 5 tunniseks ronimiseks, õnneks on meil vett kaasas ja ketsid jalas - viimane ots on kaljune. Tipp on uhke ja kohalejõudmist väärt – 360 kraadi vaade orgudele ja kaugelt ookeangi näha. Laskudes leiame paremini tähistatud raja ja enne pimedat saame ka alla. Surmväsinuna sõidame käänulist teed pidi pisikesesse võõrastemajja 6km eemal. Hommikul ärgates selgub, et see pole mingi tavaline koht vaid Sierra nõlval asuv ajalooline mineraalvete kuurort Caldas de Monchique, kus juba aastast 1495 (!) on käidud naha-, seede- ja liigesehaigusi ravimas. Mäeveerult tuleb alla veevannide kaskaad, meie võõrastemaja (mille personaliks on supervormis vanadaamid – ilmselt tänu ravivetele) kõrval asub suur uhke sanatorium-hotell ja edasi oru lõpus mineraalvee villimise vabrik. Monchique vesi on väga aluseline pH 9,5, ainulaadne nii Portugalis kui kogu maailmas. reklaamlehelt saab veel teada, et selle vesinikkarbonaat-, naatrium- ja fluoriidirikas vesi parendab hingamisteede ja lihaste -luustiku kahjustusi, on abiks orgaanilise elujõu taastamisel ja heaolutundel, vananemisnähtude edasilükkamisel ja osteoporoosi ennetamisel. Peame ka ise ikkagi siia ükspäev oma tenniseküünarnukke ja õlgu-põlvi tulema leotama.

Nagu varemgi olen kirjutanud, määravad meie igapäevaseid valikuid ja sihtkohti mitmed kaardid. “Kaardipakis” on meil nt teedekaart, ilmakaart, rõhkkondade kaart, Covid-19 kaart, Atlandi tõusu ja mõõna kaart, lainekaart, tuulekaart, Portugali matkaradade kaart jne. Täna tuleb mängu lainekaart.

Googli äpp teatab Jussile, et 29.okt on tulemas XXL Nazare North Atlantic Swell and Massive European Surf, mis tähendab sajandi hiidlaineid, mille Hurricane Epsilon toob Kariibide kandist ja mis lainekaardi järgi jõuavad ka Portugali rannale. Avaookeanil on laine kõrgus 30 m. Me oleme küll suurimate lainete randumiskohast mõnevõrra lõunapool aga midagi peaks siiski nägema ja kihutame hommikul rannikule. Juba 10 km rannikust on õhk udune, Suur Laine loobib soolast vett üles. Vaatemäng on võimas – selgub et lained võivad olla ka erineva kvaliteediga, seekord on laine vahe 13 sekundit ja kuna kohalik tuul ei sega, siis on lainete liinid eriti ühtlased ja ka võimsad. Käime mitmes kohas vaatemängu imetlemas. Siin piirkonnas on 2000 surfarit aga vees neid täna ei ole, küll aga istuvad nad kaljunukkidel vaadates, filmides ja pildistades. Kõik hipibussikesed on randa pargitud. Kaks erilist sasipead lennutavad huilates mere kohal drooni – no mis ma peaks siis nüüd ütlema - kammi ei jõua osta aga drooni jaoks on raha küll? Aga kuna meil ka kodus selliseid sasipäid aegajalt esineb, siis ma ei ütle midagi:)

Sardiinide saladus hakkab lahenema – täna kuulsime, et kohalike püügikvoodid on täis ja seepärast saab heal juhul külmutatud kraami, mis pärineb pigem Hispaaniast.

Sagrese kalamehed 28.okt

Sagrese neem on Portugali ja kogu Euroopa mandri edelapoolseim tipp, mida sageli nimetatakse ka maailma lõpuks. Sellistes maailma lõppudes käimine, kus ooken kohtub mandriga ja edasi on vaid mäslev meri, tekitab minus alati suurt erutust. Kui mõnes kohas vajub mandrilava justkui vaikselt ohates isegi sujuvalt vette siis siinne maa ja vee kohtumispaik on platoo, mille servaks 60-70m kõrgused püstloodis langevad kaljuseinad, mida mürisev ookean tasapisi negatiivseks uuristab. Kohati on kaljude vahelistesse abajatesse tekkinud kitsukesed liivarannad, kus ilus pikk sissetulev laine on suurepärane koht lainelauduritele ja neid siin tõepoolest jätkub.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada vaid hoopis kalameestest, kes õngitsevad kaljudel. Midagi nii pöörast ei ole ma varem näinud – seistes kõige viimastes nurgakestes, vaevalt 30 cm kaljuservast loobivad nad pikki õngesid vahutavasse kuristikku, osad on justkui põhjaõnged, osad korkõnged. Viuh ja viuh vuhisevad mingite haisvate ussikeste või mini-kaheksajalgadega tamiilid sügavikku ja üle serva koogutades asutakse neid tagasi kerima. See näeb nii ohtlik välja, tahaks lähemale minna ja öelda, et poisid-poisid, kas ema teile kodus ei rääkinud, et kalju serva peal ei ole vaja turnida… Kalureid on palju ja igal kaljuserval, kust mööda matkame, on jalgrada, selle kõrval hoiatussiltidega ääris ja teiselpool äärist ning kaljuserva vahel kalurid, nu kak? Õhtupoole hakkame juba aru saama, millal saak otsas on – tuli nii kala kui kaheksajalgu aga liiga lähedale vaatama minna ikkagi ei julgenud, nii serva peal olid nad.

Üheks majutusvõimaluseks Portugalis on pousada, see on riiklikult toetatud maahotellide kett, kus pakutake kohalike traditsioonide alusel süüa ja öömaja. Pousada’d asuvad tavaliselt maalilistes kohtades, kindlustes, kloostrites või ajaloolistes hoonetes, neis on vähe tube, hea teenindus ja eriline atmosfäär. Üks selline on ka Sagreses uhkelt vaatamas St Vincenti neemele aga külastajate puudusel näib kurvavõitu. Kunagi võiks teha pousada’de tuuri üle terve Portugali, tundub huvitav.

Meie baas on merevaatega katusetoake vanalinnas ja siit suundume pimeduse saabudes ehk siis kell 19 järjekordsele sardiinijalhile. Juss on Hispaaniasse saabumisest alates unistanud värskelt grillitud sardiinide söömisest aga poest me pole neid leidnud ja paar korda on deep fried pakutud. Meie toakese perenaine soovitab 2km eemal asuvat söögikohta. Linnake on pime ja inimtühi aga marsime siiski otsustavalt näidatud suunas. Kohale jõudes leiamegi viimase tänava otsast lagendiku servast söögikoha, kus alustuseks tuleb tunnike õues järjekorras oodata. Inimesed paigutatakse laudadesse kahekaupa ja istuda tohib kõrvuti, näoga järgmise laua selgade poole, nagu bussis. Sardiinid on otsas aga saame värskest kalast ise valida merikuradi, meriahvena, makrelle ja veel 2 tegelast, mis grillituna koos salati ja friikatega kiirelt saabuvad ning superhästi maitsevad.

Autosuvilad on meil ka igapäevaselt fookuses ja tagasiteel püüab pilku hollandlaste variant kus vedavaks pooleks on Trabant ja elamiseks suurte akendega paljuliubav haagis:)

Albufeira 26.okt

Oleme pidama jäänud lõunaranniku keskpunkti Albufeira lähedale põhjusel, et siin on tore ja ülisoodne majutus kaljunukil otse ranniku kohal, lisaks kaks mõistliku tuulega randa lähedal ja kulunud kuid mängitav tenniseplats. Vahemaad pole suured ning peale päevatoimetusi saab 10-40 minutiga sõita igasse punkti, mis aga pähe tuleb. Tegelikult ongi meil plaanis kogu see rannik igatepidi läbi tuuseldada. Kaljunukilt saab alla turnida ja ookeani ääres näeb kõiki neid lahedaid liivakivi moodustisi ja vorme, mis on igal sellekandi reklaamplakatitel. Tõusu ja mõõna vahe on täna 2,5 m ja hommikul jooksma minnes jõudsin napilt meie kalju redeliotsa juurde kuivade jalgadega tagasi.

Kontaktide vähendamise eesmärgil käime poes ja teeme ise süüa. Köögimasin nr 1 on pisike 11 eurone apelsinimahla press kohalikust supermarketist, mis undab mitu korda päevas ja varustab meid koroona vastaseks võitluseks C-vitamiiniga. Apelsinihooaeg on käes ja võrgutäie magusat mahlakraami saab iga nurga pealt 1 euro eest.

Google mapsi kaardile on tekkinud uus layer – COVID-19 info, kust näeb hetkeolukorda piirkondade kaupa. Hispaanias karmistuvad liikumistingimused aga loodame, et transiit on siiski lubatud kui ükskord kodupoole keerame. Lastega saab sidet pidada hästi ja kuidagi tundub, et liiga palju puudust nad meist just ei tunne… meie ise igatseme kindlasti rohkem.

Raamatusoovitus tuleb Jussilt, kes just ülistuslaulu saatel lõpetas Mika Waltari vaimuka ja põneva õpiku „Miikael karvajalg“ – 1600 lk keskaegset rock’n’rolli ristirästi üle Euroopa. Saadaval e-raamatuna:)

Hispaaniast Portugali 24.okt

Peatume Hispaanias linnas nimega Jerez – just siin tehakse šerrit, ehk kangestatud veini, mis kõlbab nii aperatiiviks kui magustoidu kõrvale timmida. Reedeõhtune vihmajärgne vanalinn on tühi aga ikkagi väga ilus – karusell keskplatsil, kindlusemüürid ja armsad apelsinipuude ja kohvikutega suuremad tänavad ning kitsukesed käänlevad kõrvaltänavad viivad mööda kirikutest ja söögikohtadest, muusikakooli laulvatest akendest, poekestest ja rippuva pesuga rõdudest. Laupäeva hommikul on linn korraga rahvast täis ja taaskord tundub, et hispaanlased armastavad kokku tulemist ja koos olemist, nad lihtsalt ei suuda üksi maal kodus olla ning puhkepäevadel minnakse ikka kuurortisse või vähemalt linna.

Golfhäfteti kaart kamandab meid linnast välja Montecastillo väljakule mis igal muul juhul jääks meie eelarvest välja aga koroona ajal pakub ülisoodsat mänguringi koos tasuta majutusega. Huvitav, et nad ikka jaksavad selliseid kohti veel hooldada ja lahti hoida, mängijaid on tõesti hõredalt. Hommikul ärkame naljaka undamise peale: viuu-viuuu-viuu ja selgub, et me oleme kuulsa Jerezi ringraja ääres. Ma ei ole kunagi päris ringrada näinud, meenub ainult ühe sõbranna jutt kes mingitel asjaoludel oli sattunud hinnalise piletiga Monte Carlos VIP loozhi ja pärast tunnistas, et tegelikult ta ei näinud ühtegi autot, need sõitsid niiii kiiresti mööda:) Shampust sai juua ja undamist oli ka kõvasti ka aga autosid küll silm ei fikseerinud... Ka meie ei näe Jerezi ringrajal autosid, üritame küll kahest väravast sisse tungida aga sõbralikud turvamehed ütlevad, et koroona tõttu inimesi tribüünidele ei lasta.

Võtame suuna Portugali poole. Oleme teel olnud 20 päeva ja läbinud 6500 km kui jõuame Algarvesse, mis oli ka üheks reisi sihtkohaks. Oleme Portugalis käinud koos ja eraldi rattamatkal ja surfivõistlustel ja palverännakul ja autoreisil ja golfamas jne. Esimesel reisil aastate eest sattusime Lissabonis eriti osavate taskuvaraste ohvriks, lisaks mässasime katkise autoga ja üldse oli kõik valesti, aga hilisematel taaskohtumistel on Portugal järjest rohkem hakanud hinge pugema ja armsaks saama, vbl pidi lihtsalt kõik halb alguses ära juhtuma. Portugalil on üks vanimaid muutumatuna püsinud rahvusriigi piire Euroopas (800 aastat), kitsuke riba Pürenee poolsaarel on olnud lisaks uhkele iseseisvusele koduks maadeavastajatele ja ränduritele, siin on palju eriilmelist loodust, kuidagi avaldab muljet. Lisaks valitseb siin minuarust eriliselt muretu ja pingevaba õhustik – kõik ei ole just klants aga inimesed on avatud ja pigem lahked. Ilm on ka meie vastu lahke, esimeses piirilinnakeses Monte Gordos lähme merd kaema ja jääme 2 tunniks päikese kätte vedelema. Maskide kandmine ei ole siin kohustuslik aga otsustame rahvarohketes kohtades ikkagi ette panna. On tekkinud harjumus panna mask hommikuti käevarrele, nagu kell, siis on alati võtta.

Portugaallased armastavad väga viisakust, see on neil kaasasündinud komme, et uusi tuttavaid kutsutakse eesnimega ja koos vastava tiitliga. Teen Jussile ettepaneku, et hakkan armsat abikaasat nüüd kutsuma igapäevaselt Senhor Juhan ja tema siis peaks mind kutsuma Donna Eva. Juss arvab sellepeale, et ta vist isegi hakkab mind kutsuma Primadonna Eva! Claro, obrigada!

Tarifa 21.okt

Sõidame mööda rannikut Atlandi suunas. Tarifa on mandri Euroopa lõunapoolseim punkt ja sealt pidi võimalusel algama ka meie teekond Aafrikasse, laev Tangerisse sõidab alla tunni. Seekord jääb Marokosse minek ära – lubatud on ainult kaubaveod, isegi kui sinna saab, siis tagasi ilmselt mitte. Parem mitte ronida. Surfarite Meka Tarifa legendaarsed rannad on täna tühjad mis tühjad. Paar elupõlist maani rastapatsidega guru ja mõned koerad hulguvad ringi. Maailma kõige toredam rannabaar Spin Out on traadist aia sisse mässitud. Sõidame veel järgmisesse külla Playa de Polonja. Atlandi lained on kaunid ja suured aga küla on kurb ja inimesed kuidagi sünged. Üritame mingit majutust leida või süüa aga peale altkulmu pilkude ja tärisevate autosignaalide otsustame lahkuda. Tegelikult on inimeste masendus mõistetav – kui pole turiste, pole ka tööd ja see ajab kindlasti juhtme kokku.

Pöörame sisse järgmisesse külasse Zahara, kus paistab kaardi järgi ka paar avatud majutusasutust olema. Mereäärne kalakas on lahti - kuna on kolmapäev, siis võib mereande tellida ja kalmaarirõngad maitsevad küll. Siinkohal reklaamipaus Mati soovitatud elumuutvale kokaraamatule, mille temalt kaasa nuiasime ja nüüd suurima lõbuga loeme: Avameelselt köögist, Anthony Bourdain.

Juss saab koosolekut pidada ja mina otsin majutust. Siiani pole meile mingeid hotellide supersoodustusi silma hakanud aga nüüd – voilà - 360 eurone öömaja saadaval soodushinnaga 41 eurot. Tahaks näha. Broneerime ja saame puhkeküla servas kokku agendiga, kes meid kohale juhatab. 60m2 korter asub araabia stiilis kompleksis, vaade rõdult pole küll merele aga kohinat on kuulda. Akende avanedes hakkab kloorilõhn hajuma (ilmselt poel siin ammu elatud) ja oleme kui Annelinnas aga kõik ümberkaudsed aknad on tumedad. Maaalune parkla on tühi ja korterisse mahuks 6 inimest. Boonuseks on suurepärane rand, matkame pikema ringi ja ronime kaljunukile majaka juurde. Tagasiteel sattume mäenõlval eksklusiivsemasse eramute rajooni – siin on tõeliselt mastaapsed kinnisvaraarendused erinevates stiilides, kohati lausa müstilised arhitektuurilised lahendused vaadetega ookeanile. Hoolitsetud aiad, tohutud klaasterrassid, infinity basseinid, skulptuuridega ehitud sissepääsud… Sarnaseid kolossaalseid villasid nägime viimati LAV-is Pinnacle Poitni kaljusel ookeaniäärsel golfiväljakul. Seal pärisin, et kes nendes majades ikkagi elab ja saime teada, et tegelikult seal ei elatagi, käiakse 2-3 korda aastas ja omanikel on selliseid kinnistuid üle terve maakera rohkem kui üks, kaks või kolm.

Kas on turvaline? Lood Hispaania pikanäpumeestest, kes parklates vahetult enne teie lahkumist rendiauto tühjaks teevad või randades ja golfiväljakutel põõsastes passivad ning kotte tühjendavad, on tuttavad paljudele. Arutleme, kas taskuvargad võivad praegusel võimalustevaesel ajal eriti meeleheitel olla. Mina olen harjunud oma läpakaga seljakotti niikuinii koguaeg kaasas tassima ja hotellides seife kasutama aga nüüd on mõned uued kombed lisandunud – klõpsutan autoukse lukku kui Juss tankima läheb, eelistame suletud või turvatud parklaga öömaju ja me ei käi suurtes linnades, poodides ega rahvarohketes kohtades. Kuidagi arvame, et kui vanasti olid sa üks 1000-st võimalikust ohvrist, siis täna oled üks 10-st. Samas koguaeg karta ka ei jõua ja loodame ikka parimat.

Costa de Sol 20.okt

Esmakordselt saabusime päikeserannikule Jussiga 22 aastat tagasi, rentisime pisikese Ford KA, ööbisime telgis sildade all, päevamenüüs olid 1 arbuus ja 1,5 l Coca Cola.

Järgmised retked olid seoses tennisega – kõik sai alguse Heidyst, kes kutsus mind 2007 Reval Ladies tenniselaagrisse, mis oli naiste variant legendaarsetest Sõõruka XO klubi Hispaania turniiridest. Tulin vaatama ja osalema eesmärgiga teha ka Tartu naistele siin laagreid. Nii ka läks – 4 aastat järjest käisime Hispaanias, mängisime Elvirias Don Carlose klubis turniiri, külastasime Gibraltarit, veetsime päevakese Tarifal, osalesime maailmakuulsatel Nikki Beachi pidudel. Ford KA asendus Porschega, millega sõitsime mängude vaheajal apteeki toidulisandeid hankima. Üritasime sel aastal Maarjaga laagri traditsiooni elustada aga koroona muutis kõike.

Sel korral peatume Las Chapases, kus 2014-st aastast on tegutsenud Eesti kool Hispaanias, mis on pakkunud tänuväärset laste koolitamise võimalust eestlasetele, kes on ennast alaliselt või ajutiselt Marabella piirkonnaga sidunud. Hetkel on koolis küll ainult 4-5 last. Juss veab ninaga tuult ja käib rannas lohetamas, mina otsin üles Angela, et tennist mängida. Tänu Anksule liitun WhatsApp grupiga Mixin los Monteros, mida korraldab keevavereline Kolumbia päritolu Elizaveta ning kus saab hommikupoolikul segapaari mängida. Taas saab kinnitust, et tennise ümber on ainult toredad inimesed – 2 tundi väljakul annab nii koormuse kui emotsiooni.

Angela mees Tom veab vägevat projekti – teisele poole Malagat 35 min autosõidu kaugusele mägedesse tuleb maailmaklaasi SPA-hotell-retriidikeskus. Viimati kohtusin Tomiga juhuslikult 3 aastat tagasi Tais, kus ta käis tutvumas sarnaste superhotellidega (Wellness Sanctuary and Holistic Spa Resort), kus ei pakuta lihtsalt toitu ja aset vaid igakülgset hoolitsust keha ja vaimu eest. Juba tookord tundus sarnane kontseptsioon väga inspireeriv – inimesed on huvitatud pikemast kvaliteetsest elueast ja järjest rohkem valmis investeerima iseendasse. Nendes kohtades ei müüda alkolholi ega õõtsuta diskoteegis vaid puhastatakse keha ja meeli ning täidetakse neid parima kütusega.

Koht on tõesti võimas – pealpool pilvi, vaikne ja hingematvate vaadetega. Olemasolevast hotellist säilib väike osa ja projekteerijate filmilõigult näeme loodusesse integreeritud tube, joogasaale, basseine jms. Matkame pisut ringi ja saame veelgi rohkem aimu ja ettekujutust koha unikaalsusest ja võimalustest. Tavalisest bookingdotcomist te seda hotelli ei leia kuid hea õnne korral võite siia siiski nt 3 aasta pärast sattuda. Stay tuned.

Laskume alla Malaga vanalinna. Tom on meile hea kiire tap-in (golfarite keeles „lihtne lähilöök“) marssruudi ette joonistanud ja nii alustame tapastega El Pimpi baaris (mille peal asuvat Antonia Banderase penthouse), jalutame peatänaval, piilume katedraali, külastame turgu ja lõpetame 1840 aastast tegutsevas Antiqua Casa de Guardias, kus pakutakse kangestatud veine otse vaatidest ja arve kirjutatakse kriidiga baariletile (tundub öko). Esimene ja viimane koht on legendaarseimad Malagas ja enne viiruse aegu ulatusid järjekorrad neis kaugele tänavatele.

Andaluusia 19.okt

Keerame sisemaale ja võtame suuna Granadale. Andaluusia ulatub Vahemerest Atlandini ja on värvikas nii rannikul kui sisemaal – Sierra Nevada orud on täis maalilisi oliivipuude ja viinamarjade põlde, vähem tuttavate võradega puud on ilmselt mandlid. Pimedas öömaja otsides sattume mägedes La Santa kloostrisse ja hommikuvalguses saan aru, et et see on üks palverännaku teede alguspunkte – 670 km pikk Camino Eulaliense algab siit. Tundub igati sümboolne – kaks aastat tagasi täpselt samal ajal alustasime Terhhiga oma 300 km-st palverännakut Portost Santiagosse. Kuigi meil oli usuasjadega samavähe tegemist nagu enamusel meievanustel Eestis, astusime hommikuti alati mõnest teeäärsest kabelist või kirikust läbi, tundus hea algus palverännaku matkapäevale. Üritan ka täna kohalikku mauri-stiilis kirikusse ikoone vaatama tormata aga Juss tõmbab mu kotirihmast tagasi ja ütleb, et kirikud ja palvelad on viirusepesad. Samal põhjusel pean ka maailmakuulsat kaunitari Alhambra paleed Granadas telefonist vaatama. Aga see on meil selline reis.

Mägede vahel köidab pilku veidra arhitektuuriga külake Purunella, mille nimi kõlab nagu Alberobella (Itaalia trullide linnake) ja kuhu ka sisse keerame. Purunella on 3000 aastat tagasi alguse saanud asustuspaik, kus majad on kaevatud koobastesse. Uuematel majadel on küll fassaad kividest laotud aga kaljunukkidest paistab välja nii antenne kui korstnaid. Teeme koobasküla peatänaval lõuna ja nagu juba teame, pole siin kellelgi kunagi eriti kiire ning toitu oodates jõuab 20 lk raamatut lugeda ja 2 klaasi veini ära juua. Hispaanias on kahe klaasi veini pealt juhtimine lubatud. Pranstusmaal on ka ja prantslastel on veel lisaklausel – kui sind kihutamise või natuke suurema koguse pealt arreteeritakse, siis võid viidata äsja juhtunud segadusele või hingepiinadele armusasjades ning üldiselt pääsed koju haavu lakkuma, see on politsei jaoks mõistetav põhjus.

Meie sisemaa sihtkohaks on küla nimega Fuente Vaqueros. Jussi isa oli 1987 Granada ülikoolis õppejõuks ja siia tulles sai ta ühe lapse kaasa võtta ja nii elas ja õppis Juss 6.klassis Fuente Vaqueroses, mis on pisike küla linnast 10 km eemal. Küla kesklplatsi troonib endiselt kodumaja ees kuulsa poeedi Frederico Carcia Lorca kuju, kelle luuletust “Campanas de Cordoba” (Cordoba kiriku kellad) kuuleme me igal aastal kodusel jõulupeol Jussi esituses. Juss räägib et kunagi siia saabudes oli nii hämmastav, et kõigil olid välismaa jalgrattad – meil olid sellel ajal naiste ja meeste rattad ning mõnel kokkupandav Desna 2. Küla lähedal oli 70.ndatel plahvatanud väetisetehas ja seepärast oli eakaaslaste hulgas palju kurva saatusega lapsi ratastoolides jne. Täna särab päike ja jäätisekohviku pidaja ei mäleta küll Jussi kuid räägib muutunud aegadest – põllumajandus on taandunud, paplisalusid istutatakse endiselt ja koolimaja on renoveeritud. Juss mäletab veel, et siit lahkudes oli lennuk üle müüdud ja ta sai lennata Moskvasse piloodikabiinis.

Meie liugleme õhtupäikeses rannikule Malaga suunas.

Valencia 17.okt

Sõidame endiselt suurlinnadest mööda ja kasutame väiksemaid teid. Hispaania koroona seis on ärev aga järjest enam hakkab ka kohale jõudma, et siinne elustiil soosib igatepidi lähikontakte – inimesed on harjunud niimoodi suhtlema, turismipiirkondades elatutakse üritustest, pidudest kus haiguskolded on kiired tekkima. Lisaks põhjaeurooplastele saabuvad rahvuspühadeks Costa Blancale suurlinnade elanikud ja just nende voolu on raske peatada, eelmisel nädalavahetusel tegeles tuhandeid politseinikke sellega, et inimesed ei väljuks Madriidist aga mõned lipsasid ikka läbi.

Teeäärt palistavad apelsinisalud, hooaeg on just algamas. Märkame ka paari telkidest välihaiglat, üleüldse on igal väikesel teel Hospidali sildid.

Leiame üles tuttavad eestlased Valencia ja Alicante vahel asuvast väikelinnast Deniast, kes on siinkandis elanud 8 aastat ja kohe hakkavad head asjad järjest juhtuma. Yoko õpib ülikoolis I kursusel inglise keelt ja viitsib meile koos oma sõbraga õhtust linna tutvustada. Denia asub Alicante ja Valencia vahel, siin 320 päikselist päeva aastas ja ujuda saab novembriski. Maitseme mereande ja tapaseid, Vinho verde libiseb ka hästi. Silma torkavad maskidega mannekeenid vitriinides. Maskid muutuvad ikka ka reklaampinnaks ja sõnumikandjaks. Oleme arutanud, et kui meie lapsed suureks kasvavad, siis nad räägivad oma lastele, et “siis kui meie väiksesed olime, siis käidi reisimas – sõideti lennujaama või sadamasse ja mindi kaugetesse kohtadesse. Ja vanasti ei kandnud inimesed maske”.

Pereisa Mati on restoraniäris ja saabub hilja. Tema praegune restoran SMAK asub siit 50 km kaugusel Alteas. Piirkonnas on üle 2000 söögikoha, turistide puudus teeb elu keeruliseks. Mati on käivitanud ja parendanud erinevaid kohti. SMAKi saamislugu on selline, et tekkis kamp skandinaavlasi, kes alati ilmusid sööma sinna kus ta parasjagu tegutses ja päeva lõpuks tegid ettepaneku teha koos restoran, kus ta kohal püsiks. Koht on tõesti stiilne, toit imemaitsev. Samas hakkab väike rahutus tekkima – käivitada on lahe aga tegelikult võiks juba uusi väljakutseid tulla. Mati lugusid kohalikust restoranimaailmast ja siinsest elust võime lõpmatuseni kuulata, ta peaks tõesti kirjutama raamatu.

Ülejäänud pere kolis kooli tõttu sel aastal Tartusse. Arutame, et Tartus pole head kalarestorani ja tapasekohti võiks olla ja üleüldse võiks Mati meiega tagasiteel kodumaale liituda – autos meil ruumi on ja tippkoka kõige olulisem varustus, nugade komplekt, ning paar kohvrit mahub hästi pardale.

Yokole plaan sobib – tema sõbrad on siin ja kes siis ei tahaks selles vanuses iseseisvalt elada.

Kataloonias 14.okt

Siseneme Hispaaniasse Kataloonia kaudu. Piirikontrolli pole aga teeääres kontrollitakse mitmeid autosid. Leian kusagilt märkuse, et 48h enne riiki  sisenemist tuleb täita FCS vorm. Leiame vormi ka aga peale kolmandat korda, kui oleme nõutud saabuva lennu numbri lahtrisse sisestanud oma autonumbri, jookseb süsteem ikka kokku ja siis otsustame, et F tähendab Fly, ehk lennukiga saabujatele. Tegelikult see vist päris nii pole aga kui sandarmid meid arreteerivad, saame näidata, et vähemalt proovisime.

Tuttavad pakuvad Besalu lähedal kodumajutusteenust, võtan Kairega ühendust ja selgub, et vabu tube on ja oleme täitsa oodatud. Järgmised kaks ööd ja päeva on reis rustikaalsesse elustiili, mille olemasolu tundub uskumatu.

Kaire ja James pidasid enam kui tosin aastat USA-s Seattles pagari- ja kondiitrikoda. Kõik küpsetised valmisid nende oma käetega, mis tähendas igapäevast kohaleolekut ja seotust. Tööd ei karda neist küll kumbki aga ühel hetkel sai selgeks, et vaja on tempot maha võtta ning 3,5 aastat tagasi tõmmati otsad kokku ja tuldi koos 5 aastase tütrekese Fridaga Hispaaniasse. James oli leidnud mägedes maja, et mitte öelda ajaloolise kompleksi, millest on saanud nende kodu ja taas ka töö. 400 aastat tagasi alguse saanud Mas Costa koosneb erinevates tiibadest, maja all on veinitegemise ruumid, säilinud on tuleasemed, vanad trepid, kivipõrandad ja puituksed, sisustuselemente igast ajast. Kõige lihtsamalt väljendudes on see vapustav.

Majaga tulid kaasa 2 eeslit, lisaks on jänes, koer, 5 kassi ja kanad. Toit nende laual pärineb oma aiast, kohalikult turult ja jahimeestelt. Teeme koos õhtusööki ja selle käigus saame eriti hästi aru, millise hoole ja armastusega saab valmistada iga pala ja timmida igat maitset, millega oma keret täita. Menüüs on Kaire tehtud metsseapraad kastmega, mina teen pepperonitat ja eelroaks on Jamesi supp, mida hakkan kodus ka tegema: keeda valged oad, valmista ise kanapuljong, kuumuta keevas vees 20 sekundit (mitte mingil juhul vähem ega rohkem) värskeid nõgeseid, haki need ja lisa puljongis ubadele. Serveeri riivitud parmesaniga. Magusaks teeb Kaire möödaminnes lehttaina põhjal küdoonia-piruka, mille koostises ka isetehtud martsipan Vana Tallinnaga. Taevalik.

Jõuame meenutada vanu Tartu aegu, arutleda elustiilide ja globaalse toidukaubanduse üle. Kaire räägib lõbusa loo vanadaamist, kes jõulude ajal ostis kokku kõik elavad lobsterid Seattli turult ja viis nad heategevuslikul vabastamise ees märgil Vaiksesse ookeani. Tegelikult on lobsterid pärit Mainist, Atlandi ookeanist, ega kasva Vaikses ookeanis, sinna sattumine tähendab pigem piinarikast lõppu...

Veel mõned kalatarkused - pühapäeval ei maksa kunagi restoranis kala tellida, kuna kalurid nädalavahetusel ei püüa ja reedene kala ei ole enam värske. Kõige targem on siin süüa sardiine, sest need on alati noored kalad, kelle sees on kõige vähem toksiine. Eriti kahtlane kraam on Vahemere teod ja karbid, kes kogu aeg kehast saastunud vett läbi filtreerivad jne.

Räägime huvitaval kombel palju ka oma vanematest ja päritolust ning lapsevanematena katsume aru saada miks see ikkagi nii on, et enamasti tahavad täiskasvanud peast pojad erineda oma isadest ja tütred oma emadest, Oma lapsi kasvatades anname me alati parima ja ilma kahtluseta on meie vanemad andnud meid kasvatades endast parima. Ometi oleme tundlikud eelmise põlvkonna käitusmismustrite suhtes ega suuda uskuda, et meie lapsed kunagi samamoodi tunnevad.

Katsume ka kuidagi kasulikud olla - mina lõikan Kairel juukseid ja Fridale tuka ning Juss tegeleb telefoni ja arvuti pilveteenustesse ühendamisega. Siis on aeg lahkuda. Aitäh, Moltes gràcies!

Kataloonia rändurid võivad Airbnb-st Mas Costa/Studi Apartmendi üles otsida või veelgi parem, minu käest Kaire otsekontakti küsida.