Teistsugune aasta

Ongi aeg lahkuda – kuu aega ega läks nagu niuhti. Mis siis kokkuvõtteks?

Viiruse tõttu on täiesti eriline aasta – midagi ei saa võrrelda varasemate aegadega ega loodetavasti ka tulevikuga. Kohtusime paljude ameeriklaste, kanadalaste aga ka eurooplaste eriti shveitslaste  ja venelastega, kelle jaoks Cabarete ja Dominikaan on olnud aastakümneid suvituskohaks, kus käiakse 1-2 korda aastat 3-4 ndl korraga. Sel aastal on trendid teised – eakamad püsivad siin koroonapeidus juba 11 kuud, kanadalased ei saa üldse koju kuna peavad tegema mitmeid teste, paljud on pikendanud kohalolekut kuude kaupa. Nn digitaalseid nomaade on palju ja ise oleme ka muutumas üheks nendest.

 Dominikaan on pindalalt ainult pisut suurem, kui Eesti, rahvastik (ca 10 milj) on enamasti latiinod – hispaanlaste ja ammustel aegadel Aafrikast toodud orjade järeltulijad. Kõige kõrgem tipp ulatub neil pisut üle 3000m, Santo Domingos asub 1538 aasast esimene Ameerika ülikool, samas on kohtab kaugemates külapiirkondades kirjaoskamatust. 1990-ndatel saavutatud demokraatia  annab vaikselt hoogu tööstusele ja turismisektorile. Inimesed on lahked ja sõbralikud ja üldse mitte agressiivsed. Hotellide juures ja puhkepiirkondades on turvamehi 24/7 aga ebaturvaline siin küll ei tundu. Mul oli üks arusaamatus mootorratturist taksojuhiga, kellega kokkulepitud hind teel poolel teel poest koju muutus -  kahekordseks.

Siin kasvab kõik - tubaka-, apelsini-, papaia- ja riisiväljad paistavad igal pool. Dominkaanlased ise armastavad ülekõige riisi ja kogu puuviljavärk baseerub hooajalisusel – mis parasjagu hooajal valmib, see jõuab ka lauale. Kala ja mereannid on imelised. Praegu oli avokaadode ja ananasside aeg.

Jäätmekäitlus alles kogub tuure aga teise ringi kasutusena saab toidupoest osta õlle ja rummipudelitesse villitud bensiini. Rannas on hulgaliselt hommikusi jooksjaid ja jalutajaid – ma arvan, et kui oleks võimalik võtta kott, nagu Eestis koerte kraami kogumiseks, siis inimesed tegelikult korjaksid need vedelevad maskid ja lihtsama prahi üles ning paneks nähtavasse prügikasti.

Oleme palju mööda ilma ringi hulkunud ega ole kunagi soovinud ennast ühegi kohaga siduda aga esmakordselt tunneme teisiti – vbl peaks siia veel tulema ja natuke täpsemalt ringi vaatama.

Taksojuht harib meid teel lennujaama veel salsa, bachata ja merenge asjus – viimased on siinkandis sündinud muusikastiilid mille järgi ka sensuaalselt tantsitakse, merenge on talle eriti armas. Tõlkes tähendab “merenge” suhkruga vahustatud munavalget ja see on ehk üsnagi täpne tunnete, maitsete ja visuaali komplekt mille siit kaasa võtame. Peatse kohtumiseni!

Punta Canasse 29.01

Teine trip viib meid pisikese 5-kohalise lennukiga saare teise serva Punta Cana kanti. Dominikaanis on troopiline kliima, mis tähendab, et temperatuur on aastaringselt +27- +32 kraadi. Saare kõrgeim tipp on pisut üle 3000 m ja mägedes võib seetõttu ka jahedam olla, nt +18.

Lennuk ei tõuse liialt kõrgele ja seetõttu saame imetleda nii türkiissinist vett lahesoppides kui tumerohelist justkui palmidega palistatud vaipa mägede nõlvadel. Lendame üle Samana poolsaare. Siin randus 1493 Christopher Columbus aga veelgi põnevam on Samana laht, kuhu iga aasta jaanuarist-märtsini kogunevad paarituma ja poegima küürvaalad. Küürvaal on olnud maailma enimpüütud vaalu (nüüdseks on nende küttimine küll keelatud) 10-15m pikkune ja kaalub ca 40 tonni. Need vaalad on Dominikaani vetes sündinud ja tulevad igal aastal siia tagasi poegima, peale poegimist veedavad nad siin 3 kuud ja suunduvad tagasi Kanada jahedamatesse vetesse. Kogu siinoleku aja vaalad ei söö, kuna siin ei leidu nende põhitoidust – krevette. Piloot osutab kahel korral vaaladele aga meie treenimatu silm ei suuda neid õhust liiga hästi eristada, mingid varjud nagu oleks. Teekond on siiski unustamatult vaatemänguline.

Dominikaanist on pärit USA esileedide ja filmistaaride ihumoelooja Oscar de la Renta. Tänaseks on vanameister lahkunud, kuid oma kodusaarele on ta jätnud toredaid märke – nt disaininud väikese hotellikompleksi Tortuga lahe ääres. Kirglik aednik ja lillede armastaja on majakeste ja korallikividest teede vahele puistanud hulgaliselt kohalikku põnevat taimestikku. Palmitüvedele on silmade kõrgusel kinnitumas rohkelt tugevalõhnalisi õistaimi, eriti orhideid. See teeb ringijalutamise lausa hallotroopselt magusaks.

Vaatame üle kaks kohalikku golfiväljakut aga kõige ägedam projekt on disaineri rajatud tennisekeskus, kus kõik on toon-toonis alates liivast ja lõpetades lampidega. Mängutund maksab 20 dollarit ja paketti kuulub pallipoiss. Minu jaoks esmakordne kogemus aga väga tore tõesti. Meie naispaar saavutab reisi lõikes esimese võidu segapaaride vastu. Oscar on ise neil väljakutel ka mänginud (pildil küll mokassiinides), vbl isegi Anna Wintouriga, kes näib siin sage külaline olevat.

Tagasilend on õhtupoolikul päikeseloojangus, seekord ei pea Hanna Nora ise juhtima, kuna üks kaaspiloot on veel kohale tulnud.

Väljasõit ei sisalda sekunditki töötegemist ega asjalikuks olemist vaid on rõõmu ja naudinguga pühendatud Heidy ja Sveni 28.ndale aastapäevale. Imetleme, õnnitleme ja täname kampa kutsumast.

Väljasõit 21.01

Ei teagi, kui palju eestlasi on Dominikaanis aga igal juhul on siin tegusaid kaasmaalasi ja Jussi kooliõde Riin kutsub meid vaatama päris-päris Dominikaani, mis on hästi näha Haiti piiri lähedases külakeses Kite Boen Hombre surfcampis. Siit 3,5 h sõitu.

Teele jääb selle kandi reklaamituim vaatamisväärsus - 27 koske ja otsustame rahvuspargist läbi sõita. Infopunktis pole saba, avarad varjualused, ATV laenutus ja varustusevirnad annavad märku, et tavalistel aegadel suudetakse koskedega kostitada suuremaid rahvamasse (ilmselt eelkõige kruiisilaevad). Mulle kuidagi tundub, et olen juba kõiki maailma koskesid näinud, eriti neid kus tuleb kiivri ja vestiga 5m kõrguselt alla hüpata ja kiires voolus järgmisesse auku ujuda, seetõttu jään kohvikusse arvutiklahve klõbistama, teised suunduvad vapralt turismisektorit päästma. 1h pärast on sektor päästetud ja saame edasi tiksuda. Pühapäevane komandanditund on algamas ja teeäärest koristatakse toiduputkasid kokku. Igaks juhuks ostame kimbu banaane ja kaks taldrikutäit kärsatatud fastfoodi autosse – seapekk sidruni ja pipraga, ning kitseliha ribad sidruni ja pipraga. Teeäärsetes grillikohtades on kombeks üles riputada leti kohale kuuma päikese ja kärbeste kiuste kitserümp ja kõige toredam vaatepilt see just pole. Pesu kuivab aedadel, liiklus toimub igas suunas, loodusese ilmuvad nähtavale riisipõllud ja kaktused.

Surfcampi jõuame pimedas aga teine eestlanna Eva meil vastas, juhatab kätte toad mereäärses bungalos ja saame osa ka õhtusöögist, mille parimateks paladeks on meisterlikult küpsetatud kala ja loomaliha hautis.

Olme on siin põnev, voolu on 6-ks tunnis päevas, kogu magevesi tuuakse autoga kohale, wc töötab isevalamise süsteemis, interneti ühendus on ikkagi olemas.

Aga see kõik on kukepea võrreldes sellega, mida siin tegelikult pakutakse – Miky on surfikooli juhataja ja tema käe all saavad lohed lendama kõik maailma inimesed. Merevesi on turvaliselt madal ja laine leebe ning tuul koguaeg õigest suunast. Teami kuulub veel 3-4 paberitega instruktorit, kes on kohalikud poisid ja üksiti tegelevad ka kõige muu vajalikuga alates koristamisest ja lõpetades ehitamisega. Eva ütleb, et kuigi koht on metsik ja juhuslikud möödujad sinna tõesti ei sattu, siis klientide puudust neil tegelikult pole, aastaringselt saabub kohale rahvast nii USA-st kui Euroopast, käiakse isegi helikopteriga. Tasapisi on hakanud lahenema maaomanduse küsimus ja perspektiivis tahaks ecolodge edasi arendada ka mõningaste olmemugavuste suunas. Soovitame soojalt www.kitebuenhombre.net.

Lahekese ääres külatänaval kõlab hommikust õhtuni batchata, see on Dominikaani maapiirkondades sündinud natuke salsa taoline aga rütmikam muusika, mille järgi tihti ka tantsitakse lihtsate edasi-tagasi sammudega samal ajal sensuaalselt puusi ja keha liigutades. Väga ilus ja nakkav. Inimesed on üldse väga lahked ja lõbusad.

Neljas päev 15.01

Meie „laager“ asub ranna vaiksemas servas, külakeskusest eemal. Siin on kaks märkimisväärselt head asja lisaks päikesele ja merele: Heidy Ja Sven elavad kohe kõrval-shakis ja meie majade vahele jääb tenniseväljak. Seda võiks nimetada kariibi-stiilis väljakuks, nats konarlik asfalt, viltused seinad ja hommikuti kerge prahikiht öisest tuulest koos allakukkunud kookospähklitega aga suures plaanis oluliselt parem sellest, mille kunagi Heidyga Costa Ricas kalavõrgust korvpalliplatsile rajasime. Igal juhul saab mängida.

Täna hommikul leidsin hoovist veel ühe mängupartneri – 35a pereema Britney, kes töötab psühholoogina mingis suuremas motivatsiooni teamis ja kiidab taevani kaugtöö võimalust, mis laseb tal kahe väikese tütre ja abikaasaga USA-st eemal olla. Siin peatuvad nad juba mitmendat aastat. Küsisin, et kas ta varjab zoomi-koosolekute ajal oma backroundi ja ta ütles, et tema töö on õpetada inimestele aus olema iseenda, oma soovide ja tunnete vastu ning sellest tulenevalt ei ole nn feikimine õige. Siiski on neil toas neutraalne tühi sein, mis on tema töölaua taustaks:)  Ta ei avalikusta oma asukohta, kuna USA-s kõik ei mõista praegu õigeks sellist eemalolekut. Miks nii, seda ma ei saanudki täpselt aru.

Teine põnev paarike on eakamad hollandlased, kes ostsid siia õulele ühe nn ridaelamuboksi 35 aastat tagasi, kunagi surfasid ise ka aga muidu käisid siin 2-3 korda aastas 3-4 nädalat korraga. Nüüd on on nad siin olnud juba 11 kuud järjest koroonapaos ja kavatsevad Euroopaasse naasta vbl märtsis. Tervis püsib hea ja liigesed kuulavad sõna aga haigestuda nad siin ei soovita - arstiabi on vilets ja ülikallis. Kui nt teed avarii, siis õmmeldakse kokku niipalju haavu, kui raha kaasas on.

Tavapärane mudel sarnastes majutusasutustes ongi see, et omanike äraolekul majandab nende elamist saarel kohalik ettevõte, üürib välja, hooldab ja valvab. Meie õuel on ca 20 sellist boksi.

Minu lemmikteema – prügi ja pakendimajanduses – olen juba tähendanud suurt tööpõldu. Plastkottide armastus ekvatoriaalses kliimas ületab igasuguse mõistlikuse piiri – nii on see Balil, Vietnamis, Kambodzas, Tais, Filipiinidel, Vanuatul jne. Muu eluolu tundub tagasihoidlik, meie mõistes isegi vaene, kohati räpane, aga puhaste kilekottide rullidest rebimine ja ülepakendamine on justkui mingi väärtuslik-rikkalik tegu. Iga poekese kassaleti otsas seisab poiss, kes su kraami 2-3 eseme kaupa kärmelt 2-kordsesse kilekotti pakib. See tava siin ilmselt pärineb USA-st, kus samamoodi tehakse. Me meenutame, et selliste kilekottide nn kasulik eluiga on 5-10 minutit, mille jooksul nad poest koju viiakse ja siis maailma prügikasti tagasi visatakse...

Mul on ikka oma võrgud (VÕRK) kaasas ja Juss on hakanud neid ka kasutama. Tegime naabritega poetiiru, ostsime enam-vähem samapalju asju ja tulemus on siin alla autokastis pildil näha – võrgud vs kohalik tavapärane pakendamine. Täitsa ära ehmatas meid kõiki.

Arrived 12.01

Viirus klõbistab riikide ustega – kord läheb midagi pauguga kinni, siis jälle paotub kusagil natuke... Reisivad sõbrad olid välja nuputanud teekonna Dominikaani ja otsustasime ka proovida. Traditsiooniliselt läheb 99% lende Kariibidele läbi USA kuid hetkel pole seal isegi vahemaandumine lubatud. Päästev õlekõrs on Lufthansa odavlennufirma Condor, mis lendab Frankfurdist otse paljudesse sihtkohtadesse. Dominikani saab korra nädalas, pühapäeviti. Tallinna lend on välja müüdud aga Riiast sab ka. Tartu-Riia bussiliinid on suletud ja nii viskab Lotta meid laup õhtupoolikul Valka, kust läheb Riia rong. Pakkimine oli lihtne ja meeldiv, kuna kaasavõetava surfikola maht annab võimaluse vaid käsipagasile. Reket ja purk palle õnnestus siiski laudade ja lohede vahele sokutada.

Vajalikest dokumentidest tuleb täita Lätti sisenemise vorm (min 48h varem, annab QR koodi, mida kontrollitakse), Dominikaani e-ticket (https://viajerodigital.mitur.gob.do/). Osades lennujaamades (Amsterdam) küsitakse ka transiidi puhul sisenemiseks kehtivat negatiivset testi aga Frankfurdis mitte.

Lend Frankfurdist Puerto Platasse 10h, lennuk on rahvast täis, maskid kohustuslikud, süüa pakuti ja pagas tuli kohale.

Oleme Dominikaanis kunagi lastega talvitunud, aastal 2003. Siin asub üks surfarite mekasid – Cabarete, peamiselt just püsiva soodsa tuule ja muidugi ka sooja vee pärast.

Lennujamast külakesse on 20 min sõita ja kui tavaliselt oleme taksojuhtidelt esimese asjana küsinud, et kus on selle piirkonna head söögikohad ja milliseid vaatamisväärsusi või üritusi ta soovitab kindlasti külastada, siis seekord on jutt hoopis teistsugune – oluline on teada, millal on komandanditund, kaua poed lahti on ja millistest kohtadest saab süüa tellida, kas ja kus peab maske kandma jne. Majutusasutuste infolehtedel on lisaks tavapärasele kodukorra kirjeldusele ja wifi paroolile igal pool toodud 3-5 toidukohtade telefoninumbrit, kust saab koju tellida. Tellime esimesel õhtul pitsat ja lubatud 40 min asemel saabub see kariibide tempos 1,5h pärast aga maitseb suurepäraselt.

Cabarete on tundmatuseni muutunud – tookord oli lagedas rannas majutuseks näputäis apartemente, peatänava ääres suurepärane prantsuse kohvik ja paar poekest arusaamatute toidukaupadega. Täna on rannas lagedat maad vähe, siiski pole ehitatud hiiglaslikke kõrguvaid hotelle, pigem 1-2-3 korruselised hubased majutusasutused alates lihtsamatest lahendustest kuni mõne supermodernse villani. Peatänava ääres ja igal pool rannast eemal on säilinud kohalik rustikalane arhitektuur, mida meie maal võidaks putkadeks nimetada aga siin on need tegelikult juuksur, pood, rehvitöökoda, massaazhisalong, puuviljalett – see ongi absoluutne lemmik, siit hakkame peamiselt toitu hankima praegu on avokaadode, mangode ja ananassi aeg.

Ilmake on soe, +28, vahest viskab vihmasahmakaid aga rohkem on päikest, internet töötab ja ajavahe (-6h) võimaldab vähemalt esialgu päeva rütmi eriti heaks sättida - saab vara ärgata, tööasjad ära teha ja päeva jagub hästi.