Teeme Hispaanias päikeserannikul veel nädalavahetusel viimase kliimapagulaste stopi – päike ei kõrveta aga valgust on palju ja sõpradega koos ülitore. Juss proovib padelit ja mina üle pika aja naispaari tennises.
Kui Portugalis oli maskide ja komandanditunniga natuke nii-naa-nii-naa siis Hispaanias ei maksa reegleid rikkuda. Kell 22 on kõik oma kodus, politsei peab valvet ja trahvib halastamatult. Esmaspäeva õhtul jõuame Valenciasse, 21.57 rallime hotelliparklasse ja jookseme uksest sisse. Hommikul kell 7 edasi Prantsusmaa suunas.
Sõbrad Eestist kirjutavad, et koju kiirustada pole mõtet – külm ja pime koroonahirmust tulvil aeg on tüütu. Meil on põhiliselt omaette olemine ja maskiga käimine kuidagi harjumuspäraseks muutunud ja seepärast isegi viirust nagu väga ei karda ja niikuinii on plaanis veel isolatsioonis olla. Küll aga tahaks lapsi näha, verivorsti ja hapukapsast süüa, musta leiba:)
