Côte d'Azur 11.okt

Sõidame läbi Keskmassiivi Vahemere äärde. Üleval mägedes on pilved ja 8 kraadi aga laskudes läheb soojemaks. Hooaeg Prantsuse Rivieras on lõppemas – väljas on küll 20 kraadi aga väga tuuline, purjekad on veest välja tõstetud, üksikud kalarestoranid siiski avatud.

Autos istumisest on kopp ees ja otsustame pühapäeva kohapeal veeta ja mõned nostalgilised kohad üle vaadata. Siinsetes külades elab talvel 100 ja suvitushooajal 3000-4000 inimest. Üks selline mereäärne külake on Les Cabanes de Fleury, kuhu olen peale ülikooli oma sõbra Eikega hääletanud külla Roger Marcile. RM on karismaatiline restoranipidaja, kelle otsa Eike komistas ammustel aegadel Saksamaa kiirteel hääletades. RM kutsus tookord Eike külla ja appi siia oma restorani siin Lõuna-Prantsusmaal ja sellest juhuslikust käeviibutusest sai sõprus, mis kestab tänaseni.

 Sõidame restoranist mööda ja peatame korra pildistamiseks. Väravast astub välja 25 a vanem RM ja küsib, et kust me tuleme. Ütlen, et Tartust ja edasi läheb nii nagu võibki arvata... RM on elanud siin alates sünnist (62a) aga ka väga palju reisinud (sh Eestis), võõrustanud paljusid (sh Louis de Funes), pakkunud hooajalist tööd ja peavarju paljudele maailmaränduritele (sh minu sõbrad). Tundliku mehena on ta palju kogenud, näinud ja otse loomulikult kannatanud, eriti armuasjades. Mäletan meie eelmisest kohtumisest RM lugusid (enamasti “amour-affaire-catastrophe”) ja seda kuidas sõitsime mööda sügisesi rannikuteid ja kuulasime Georges Winstonit (meeldib tänaseni) jne. Sööme koos õhtust, restoranis on ekraan, mis mängib pilte küla ajaloost, RM vanematest, lapsepõlvest, pöörasest noorusest ja restoranis töötanud seltskonnast. Kokkuvõttes on see kõik väga südantsoojendav ja armas, justkui mingite iseenda mälupildikeste ülevaatus.

 Teine spot on surfikülake nimega Gruissan, kus peetakse kevadeti üht maailma suurimat purjelaudade võistlust Defi Wind. Võistlusel sõidetakse 80 km ja kohal on ca 1000 surfarit. Jussi sõnul käivad sellel võistlusel osalemas nii harrastajad kui maailmaa tipud, eriti need, kes on võistlusspordi lõpetanud. Siis on võimalus surfimaailma endisi kaanepoisse lives näha ja ka neil endil muidugi fännide jaoks särada. Eestlased on ka Defi Windil osalenud. Tegelikult otsime lohetamise kohta aga tänase tuule jaoks on Jussi lohed liiga suured. Surfirandade õhustik on alati armas – lauad, purjed, kalipsod, kokkuklopsitud kohvik õige kohapeal, stiilsed kostüümid, sassis juuksed, koerad ja sigaretid. Täna on lohesurfarite hüppevõistlus ja nii lendab iga 20 min järel keegi neist  mere kohal kaadrist läbi. Lohe ja lauaga saab hüpata 35m kõrgusele (10 korruselina maja?) ja valesti maandumisel võib ennast ikka väga katki teha.

Homme jõuame Hispaaniasse.

Loire’i mägedes 10.okt

Täna kilomeetreid eiriti ei kogune, küll aga lugusid. Käisime külas Ingel ja Stephanel, kes elavad Lyonist läänes, nende 18.sajandist pärit kodu asub 400m kõrgusel mägedes. Inge määrab kohtumispaigaks Neronde külakese kirikuplatsil kuna GPS-iga olevat ikkagi liiga keeruline majani jõuda. Väikese jalutuskäigu ajal Nerondes kohtame oma kodutrepil Inge sõpra Anne-Maried, kes on siia idüllilisse paika kolinud Pariisist enam 10 aastat tagasi, elab rõõmsameelset aktiivset elu, nt peab mägedes mesilasi jne. Anne-Marie kodumaja on suur ja ilus, võttes enda alla terve kvartali aga ta elab seal üksti. Inge ütleb, et varem Pariisis elades olid Anne-Mariel ikka lapsed ja mees ka aga need kasvasid suureks (sic!) ja läksid kodust ära:)

Inge abikaasa Stephane on endine ajakirjanik ja tulevane kirjanik aga eelkõige suurepärane kokk. Saame nende maaililise koduõuel, mis asub Nerondest ca 5km kaugusel mäenõlval, nautida suurepärast 4-käigulist lõunasööki – kammkarbid, lambakoot rosmariiniga+suvikõrvitsa gratään, juustud ja õunapirukas. Lauda tuleb istuda koka käsul minutipelt ja külaliste kohad on vaatega aiale. Paar uut tarkust ka juurde – juustu ei hakata kunagi sööma enne kui on neid kõiki on sööjatele esitletud, siin on nii naabertalu mahepõllumehe tooteid, aromaatne lehmapiimajuust, Inge lemmik kitsejuust, kohalik kuulsaim sinihallitusjuust, tuharibaga juust jne. Hea punane vein on Pranstusmaal tunduvalt odavam kui Eestis. Tark on valida tootja enda keldris pudelisse või ka pakki pakendatud vein, sellekohane märkus on alati pakendil (“Mis en bouteill au domaine” või  “Mis en bouteill a la propriete”), see välistab ümbervillimisel tehtavad segud jms. Üha enam leiab suurepäraseid veine ka pakis, eriti kui need on tootja enda villitud. Pakikraanist valamine ei lase pakki õhku (erinevalt pudelist) ja vein ei lähe käärima ning on joodav kuu aega. Autos transportide läheb vein tänu loksumisele 1000/km kohta 1 aasta vanemaks, mis teinekord võib olla hea aga alati mitte.

Inge töötab Saint-Etienne kunsti ja disainikeskuse juures rahvusvaheliste projektide juhina. Just on lõppenud videosild Kristjan Mändmaaga ja algamas ja koostööprojekt eestlastega. Teeme pärast sööki väikse matka ümbruskonnas, juttu jätkub. Koroona pole nende elus palju muutnud, Inge ütleb et peale 20 aastat Prantsusmaal pole ta siiani täpselt pihta saanud kuidas peab kedagi tervitades täpsemalt kallistama, koguaeg läks ikka midagi valesti. Nüüd 2m vahega on palju lihtsam elada. Tavapäraselt veedavad nad suved Hiiumaal ja muu aja siin Prantsusmaal. Talvel võib ka lund olla ja saab ka suusatada aga muidu ikka soojem – aias kasvavad aprikoosipuu ja kreeka pähklid, viinamarjadest rääkimata. Inge peab nende kodu siin natuke liiga nurgataguseks, sõbrad ei viitsi nii kaugele tulla ja enamus teid on tõepoolest pigem allroad autodele. Meie oleme muidugi vaimustuses. Enne majja tagasi jõudmist rallib meist mööda Anne-Marie, kes on kusagilt riisikataolisi seeni leidnud ja need Stephenile kokkamiseks viinud.

Vaatame professionaalsest huvist üle veel kanamaja ja tervitame peretütar Miat, kes saabub nädalavahetuseks koju. Mia on 14, räägib väga hästi eesti keelt, tegeleb kirglikult laulmisega ja huvitub kõigest, mis on seotud Koreaga – alates Korea hip-hopist, keelest, kultuurist ja toidust. Tal on plaan minna Koreasse vahetusõpilaseks. Vanemad suhtuvad sellesse kõigesse pisut umbusklikult, ei tea küll miks:) Erinevalt mammast-papast võluvad Miat suurlinnad, selmet reisida siit kodumajast, kus lähinaabrid on 1 km, koolivaheajal Hiiumaale Kõppu, tahaks Pariisi, Londonisse ja New Yorki. Ka Tartus vanaema juures on supertore, ikkagi linn.

Lyoni kandis 9.okt

Oleme kodust 3000 km kaugusel ja päike on kinni püütud. Lõuna Prantsusmaa on nii ilus, et valime kiirteede asemel väiksemad trassid, vastutasuks supertoredad maastikupildid ja maalilised linnakesed.

Turiste on on väga vähe ja tihti näeme neid sõitmas matkabussidega. Käisime ka Saksamaal paaril matkabusside müügiplatsil ja selgus, et tänu koroonale ületab nõudmine hetkel pakkumise ja täna tellides on esimesed võimalused liikuva kodukese kättesaamiseks alles juulis. Kindlasti on selline privaatsem liikumis- ja ööbimisviis tõusev trend. Seevastu suurlinnades pidi praegu saama peatuda kõige ihaldusväärsemates ja luksuslikemas hotellides taskukohaste hindadega ja linnaturismi võlud on tänu vähesele rahvahulgale igati mugavamalt kättesaadavad. Me oleme otsustanud linnadest pigem eemale hoida. Golfhäfteti klubi kaart on meie lemmik – sellega on võimalik mängida süsteemiga liitunud väljakuid üle terve Euroopa, need on lihtsasti leitavad ja alati vähemalt 50% letihinnast soodsamad. Kasutame tänulikult autoistme lamatiste raviks ja ennetamiseks.

 Öömaja leidmine on lihtne aga söögikohtadest on avatud vähesed. Hommikukohvi saab ikka tanklast, saia ei jaksa hästi süüa, porgandikott ja rosinatuutu autos on osutunud asjakohaseks näljakustutajaks, Google pakutud õhtusöögikohtadest on tegelikkuses avatud kümnest üks, pitsakohad enamasti take-away rezhiimil.

Šveitsi kaudu Prantsusmaale 8.okt

Mägiteedel lünklik levi sunnib meid parklasse keerama kuna Jussil on koosolek kokku lepitud ja mul vaja paar kiiremat kujundustööd ära saata. Saame asjad tunniga tehtud ja väljasõites märkame hääletavat paarikest sildiga „Zurich“. Esialgu sõidame mööda aga midagi jääb kripeldama – kiire võitlus koroonahirmu ja vanade hääletamisaegade tänutundega päädib sellega, et teeme nii nagu ikka siis, kui ei oska otustada – viskame kulli ja kirja. Münt käseb paarikese vihma käest peale korjata. Kooliõpetaja Hens ja medõde Keila on kristlased, kes on ette võtnud huvitava reisi – nad jätnud koju raha, pangakaardid, mobiiltelefonid, et minna rändama lootes vaid kõigekõrgema armule. Peale 4 päevast teekonda hääletavad nüüd tagasi koju Zürichisse. See on neil esimene kord niimoodi reisida aga kõik on hästi sujunud, vaid eelmisel ööl pole muud ulualust leidnud kui Müncheni raudteejaama kodutute nurk aga seegi oli õpetlik ja vajalik. Julgen arvata, et nad on siis ikka head kristlased aga Hens parandab mind, et mitte nemad ei ole head vaid Jumal on hea. Keila on pärit Brasiiliast ja tal on 3 last ja 2 lapselast, emaks sai juba 15-aastaselt. Hensi veres voolab pisut itaalia verd ja vbl just sellepärast on ta olnud pöörases nooruses aldis kõigile kättesaadavatele pahedele ahelsuitsetamisest ja alkoholist kuni narkootikumideni välja. Elu muutus 3 aastat tagasi kohtudes kirikuga. Ta ütleb, et leidis kirikus oma probleemidele universaalsed lahendused, need lihtsalt olid seal olema ilma pingutamata. Täna on ta vaba kõigest kurjast ja tunneb ennast 35-aastaselt 100% uuesti sündinuna. Hens näib tõesti õnnelik ja selge, nagu äsjaarmunu. Teda kuulates tundub kristlus hea alternatiiv ravile, sõltuvused on ju tegelikult nagu vaimuhaigus? Jagame nendega viimaseid kodust kaasa võetud kuldrenette ja vastutasuks saame lahkudes 2 käsitsi kirjutatud paberilipakat psalmidega, mida nad on kogu oma teekonna jooksul siis kõigile heategijatele jaganud: Lukas 11,23: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab” Psalm 92:3-4: Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem, hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust. Vot nii.

Teeme uduse pildi Zürichi äärelinnas ja meie kihutame kiireti Prantsusmaa suunas, põhjus on lihtne – Šveitsis net pole Telia pakis ja 0,16 GB maksab 16 EUROT, mis on 100x kallim kui mujal Euroopas.

Prantsusmaa uudistekanalid räägivad igapäevastest nakatumisrekorditest. Transiit on lubatud, maskikandmine kohustuslik, Pariisis ja äärelinnades on trahv ilma maskita jalutamise eest 135 eurot.

Baierimaalt Lyoni suunas 7.okt

Võtsime suuna Saksamaal lõunasse – kord ja ornung nii maastikus kui külade vahel paitab silma. Siin tundub olevat ülivähe elektriautosid, üks Tesla sõitis vastu. Saksa kiirteed on tasuta ja neid hoitakse korras kütuseaktsiisist vbl siis sellepärast ei kiirustata süsinikureostust tasandama. Eelmine aasta tiirutasime Norras, kus täna müüdavatest uutest autodest 50-60%  on elektriautod (bensiini ja diiselautode ostmine on ülikalliks muudetud) ja iga tavalise tankla automaatide kõrval oli võimas elektriautode kiirlaadimise plats. Saksamaal on ka plaan, et alates 2030 ei müüda ühtegi uut diisel- ega bensiiniautot (isegi mitte hübriide) ja jääme siis Baieri autohiiglaste uusi arenguid huviga ootama.

Sõidame Münchenist 100 km edasi mööda Lenggries külakesse. Õhtuvalguses avaneb kogu Baierimaa ilu – põllud, kirikud, külakesed Alpide taustal. Sööme õhtust täditütre Kaiaga, kes töötab siin viiendat aastat hooldekodus. Kaia on kirglik jooksja ja suusataja ning saabub just Alpidest päevaselt matkalt. Maalilisemat ja sobivamat kohta kodust eemalolekuks oleks raske leida – maja taga nõlval kõlistab kellukesi lehmakari just nagu Milka reklaamis, siinsamas on suusatõstuk ja algavad rattarajad. Töötada tohib 7,5h/päevas ja mitte sekunditki rohkem, graafikus on varahommikune või õhtupoolne tööaeg. Hoolekodu elanikud on enamus 90+ kuid paljud neist saavad ka ise liikumise ja söömisega hakkama. Kaia heaks sõbraks oli kaua 96 aastane maailmarändurist daam, kes paaril korral nädalas ulatas autovõtmed ja soovis terve päev kestvale ringreisile minna. Õiget sihtkohta polnudki ja vahest proua lihtsalt pikutas istmel aga pilt autoakna taga pidi muutuma ja reisid toimusid iga ilmaga.

Viiruse andmete kogumine käib siin järgmiselt - restoranis ulatatakse menüü koos lisalehekesega, kus on koroonainfo ja QR kood, mille üks seltskonnast peab sisse skaneerima. Kood viskab veebilehele, kus tuleb kirja panna oma kontaktandmed, kauaks restorani jääd, kaaslaste nimed ja kontaktid. Kui vorm täidetud, siis tekkib kinnitusleht, mida tuleb näidata teenindajale ja alles siis saab restoranis tellimuse esitada. Ära minnes teha samal lehel chek-out.

Ilm kisub järjest rohkem vihmale. Jussi interaktiivsetel ilmakaartidel kihutavad madalrõhkkonnad lähinädalatel nii kesk-Euroopas kui ka Itaalias hoogsalt edasi-tagasi, mida ei saa öelda Lõuna Prantsusmaa ja Hispaania kohta. Seega muudame esialgset plaani ega sõida läbi Austria Itaaliasse vaid hoopis Lichtensteini ja Šveitsi kaudu Prantsusmaale.

Poola-Saksamaa 6.okt

Süstime ühe soojaga läbi Poola ja hommikul Saksamaalt Austria piiri suunas. Poola nostalgilisi auklikke retroteid on alles jäänud pisut, nüüd saab maksta kiirteemaksu ja vetsumaksu, kõik muu on natuke mõnusalt odavam kui kodumaal – tanklakohv, banaanid ja pirukad aga no siin saabki 10 piruka asemel 1000 küpsetada, sööjaid on rohkem. Kütuse hinnad on nüüd meil ka sama head. Tangime Olerexi kaardiga, selgub et neil on lisaks Lätile ja Leedule ka partner-tanklaketid Saksamaal.

Ilm on vahelduva pilvisusega, vahest vihmane. Juss võitleb väsimatult kõigi saadaolevate Euroopa ilmakaartidega, et leida kõige soojemaid tunneleid ja päikeselisemaid maandumisplatse. Prognoose on palju ja tihtipeale on need ka vastuolulised – kogu see infotulv on päris väsitav. Mina otsin teepealt võõrsil elavaid sõbrakesi, kellega võimalusel korraks trehvata ja kohalikke uudiseid kuulda. Autokontor on avatud ja töist tegevust jätkub. Telia on ikka armas – nett ja telefon toimib nagu sõidaks Tartust Haanjasse.

Leedust Poola 5.okt

Lätis on küll vist kõige rohkem liikluspolitseinikke inimese kohta, vähemalt puhkepäevadel. Kogu teekonda ekraanil Wazes palistavad sinised mütsikesed ja kiiruskaamerad. Reegleid pole põhjust rikkuda kuna Jussi väitel on korravalvurid avatud ja motiveeritud pühapäevasteks reidideks ning kui Eestis tuleb kiiruse ületamise eest välja käia 3 eurot/km kohta, siis Lätis 8 eurot/km.

Teekonna valikuks vaatame meie armsalt targa kodumaa https://reisitargalt.vm.ee/ soovitusi, Euroopa koroonakaarti ja paar korda oleme helistanud saatkondadesse. Transiit on reeglina lubatud aga peab siiski vaatama kust kuhu. Nt ei saa me sõita Tšehhi ja Ungarisse, sest sealt edasi Saksa minnes peab jääma karantiini jne. Kaardid muutuvad üha täpsemateks, st regioonide põhiseks, nt Ida-Virumaalt ei saa ka täna Saksamaale ilma karantiinita minna, Tartust saab.

Leedus on temperatuur aastaringselt 3-4 kraadi soojem kui Eestis, ikkagi lõuna pool. Kui öeldakse, et majanduse mõttes vaatab Leedu natuke alt üles Lätile ja veelgi rohkem Eestile ja meie siis omakorda Soomele jne siis argipäevase suhtlemise ja avatuse telg tundub vastupidine – saame kokku paari Jussi kootööpartneriga, sööme ja magame Klaipedas ning kõik need vähesed kontaktid on ülisõbralikud ja lõbusad. Autost väljudes võtab käsi küll ise maski ja paneb ette aga kui selline maskikandmine võimaldab päeva lõpuks vabalt liikuda, siis pole ka liiga suur ebamugavus.

Komistasime õhtupoole Palanga lähistel Nationali golfiväljakule, mille Signature Hole on viimase raja griin – see on Leedu kaardi kujuline saareke.

Pärnu-Klaipeda 4.okt

Imekaunis Valgerannas tibab vihma, kitsuke männimetsa alune tee on kaetud erkkollaste lehtedega, 14 kraadi, tuuline. Stardime Pärnust eesmärgiga jõuda Klaipedasse. Viirusepiirangud Lätis lubavad transiiti 12 tunni jooksul ja seepärast me lõunanaabrite juures pikemalt ei peatu, Klaipeda termomeeter pakub +23. Ringihulkumine on kujunenud osaks meie elumustrist ja viimase paarikümne aasta jooksul pole me nii kaua, kui 8 kuud järjest, kodus püsinud. Inimõiguseks kujunenud internet ja iseseisvad lapsed on võimaldanud novembri lähenedes kontori sisse seada pea ükskõik millises maailma nurgas ja töötamine sellisel kombel on efektiivsem ja stressivabam. Ühest küljest tundub tänane olukord, kus koroona hirmusüstal igal hommikul kogu maailmale veeni lüüakse, järjest ebaloogilisem aga teisest küljest millegipärast lendama ei kisu ja liiga kaugele ei taha ka minna…. Niisiis autoga, võimalikeks sihtkohtadeks Sitsiilia, Portugal ja vbl ka Maroko (kui mujal liiga külmaks läheb:). 15 aastat tagasi sõitsime lastega Itaaliasse võistlustele, bussikese lakke oli kleebitud läpakas multikate vaatamiseks, uksesahtel täidetud lakkamatult lapatavate teedekaartidega, riidekotid, toidukotid ning surfivarustus täitsid kogu ülejäänud ruumi. Täna on õige lihtne minna - telefon näitab teed, ilma, öömaja, kohvikut, maksab arveid, mängib podcaste. Asjadevabamat elu oleme ammu harjutanud, natuke spordivarustust sai küll kulude kokkuhoiu eesmärgil pagasnikusse tõstetud. Silmist ei tohi lasta läpakat ja juhtmekotti.