Täna kilomeetreid eiriti ei kogune, küll aga lugusid. Käisime külas Ingel ja Stephanel, kes elavad Lyonist läänes, nende 18.sajandist pärit kodu asub 400m kõrgusel mägedes. Inge määrab kohtumispaigaks Neronde külakese kirikuplatsil kuna GPS-iga olevat ikkagi liiga keeruline majani jõuda. Väikese jalutuskäigu ajal Nerondes kohtame oma kodutrepil Inge sõpra Anne-Maried, kes on siia idüllilisse paika kolinud Pariisist enam 10 aastat tagasi, elab rõõmsameelset aktiivset elu, nt peab mägedes mesilasi jne. Anne-Marie kodumaja on suur ja ilus, võttes enda alla terve kvartali aga ta elab seal üksti. Inge ütleb, et varem Pariisis elades olid Anne-Mariel ikka lapsed ja mees ka aga need kasvasid suureks (sic!) ja läksid kodust ära:)
Inge abikaasa Stephane on endine ajakirjanik ja tulevane kirjanik aga eelkõige suurepärane kokk. Saame nende maaililise koduõuel, mis asub Nerondest ca 5km kaugusel mäenõlval, nautida suurepärast 4-käigulist lõunasööki – kammkarbid, lambakoot rosmariiniga+suvikõrvitsa gratään, juustud ja õunapirukas. Lauda tuleb istuda koka käsul minutipelt ja külaliste kohad on vaatega aiale. Paar uut tarkust ka juurde – juustu ei hakata kunagi sööma enne kui on neid kõiki on sööjatele esitletud, siin on nii naabertalu mahepõllumehe tooteid, aromaatne lehmapiimajuust, Inge lemmik kitsejuust, kohalik kuulsaim sinihallitusjuust, tuharibaga juust jne. Hea punane vein on Pranstusmaal tunduvalt odavam kui Eestis. Tark on valida tootja enda keldris pudelisse või ka pakki pakendatud vein, sellekohane märkus on alati pakendil (“Mis en bouteill au domaine” või “Mis en bouteill a la propriete”), see välistab ümbervillimisel tehtavad segud jms. Üha enam leiab suurepäraseid veine ka pakis, eriti kui need on tootja enda villitud. Pakikraanist valamine ei lase pakki õhku (erinevalt pudelist) ja vein ei lähe käärima ning on joodav kuu aega. Autos transportide läheb vein tänu loksumisele 1000/km kohta 1 aasta vanemaks, mis teinekord võib olla hea aga alati mitte.
Inge töötab Saint-Etienne kunsti ja disainikeskuse juures rahvusvaheliste projektide juhina. Just on lõppenud videosild Kristjan Mändmaaga ja algamas ja koostööprojekt eestlastega. Teeme pärast sööki väikse matka ümbruskonnas, juttu jätkub. Koroona pole nende elus palju muutnud, Inge ütleb et peale 20 aastat Prantsusmaal pole ta siiani täpselt pihta saanud kuidas peab kedagi tervitades täpsemalt kallistama, koguaeg läks ikka midagi valesti. Nüüd 2m vahega on palju lihtsam elada. Tavapäraselt veedavad nad suved Hiiumaal ja muu aja siin Prantsusmaal. Talvel võib ka lund olla ja saab ka suusatada aga muidu ikka soojem – aias kasvavad aprikoosipuu ja kreeka pähklid, viinamarjadest rääkimata. Inge peab nende kodu siin natuke liiga nurgataguseks, sõbrad ei viitsi nii kaugele tulla ja enamus teid on tõepoolest pigem allroad autodele. Meie oleme muidugi vaimustuses. Enne majja tagasi jõudmist rallib meist mööda Anne-Marie, kes on kusagilt riisikataolisi seeni leidnud ja need Stephenile kokkamiseks viinud.
Vaatame professionaalsest huvist üle veel kanamaja ja tervitame peretütar Miat, kes saabub nädalavahetuseks koju. Mia on 14, räägib väga hästi eesti keelt, tegeleb kirglikult laulmisega ja huvitub kõigest, mis on seotud Koreaga – alates Korea hip-hopist, keelest, kultuurist ja toidust. Tal on plaan minna Koreasse vahetusõpilaseks. Vanemad suhtuvad sellesse kõigesse pisut umbusklikult, ei tea küll miks:) Erinevalt mammast-papast võluvad Miat suurlinnad, selmet reisida siit kodumajast, kus lähinaabrid on 1 km, koolivaheajal Hiiumaale Kõppu, tahaks Pariisi, Londonisse ja New Yorki. Ka Tartus vanaema juures on supertore, ikkagi linn.
